top of page
potato.png

kolkaplika.kuukiri on mass-kirjana edastatav e-kiri, mis ilmub kord kuus, oktoobrist maini. Käesolev hoog on kolkaplika.kuukirja neljas. Allpool valik varasematel hoodel avalikustatud materjalidest.
 

i hoog

september 2020 kuni juuni 2021

"

Ühesõnaga - kohv, hommikune päike ja majaesine rõdu. Olen palju aega veetnud maal vanemate juures. Koroonaaeg, tead küll. Täna sain ka kirja, et mind on valitud kahe tuhande juhusliku inimese hulka, kellele tehakse test. Mitte, et Kesk-Eestis koroonaviirus (või karoona, nagu seda kutsutakse Võrus) nii reaalsena tunduks kui mujal. Enamus päevi ei tule mul meelde, et kuskil on eriolukorrad või et lennuliiklus on piiratud ja maailma majandusolukord muutunud. Ainult veidi, kui olen unustanud mängima raadio, imbub see mu igapäeva teadvusesse. Siin ma elan, justkui kasvuhoones. Maailmast eraldatud mikroökosüsteem, kus kasvab ainult valitud teadmine ja valitud tunnetus - omal kujul, ümber minu naba. [...] Aeg-ajalt külastab mind kummalist sorti lein maailmas toimuva suhtes. Ka tehisintellekt sotsiaalmeedia taga on lõpuks pihta saanud, kuidas naelutada mu pilk ekraanile - sööta mulle maailma traagikat koos kliima soojenemisega. Ahastusega jälgimise vahele sokutab bambusest hambaharja reklaami. [...] Võib-olla oleks aeg saada nö puu-inimeseks, kes end ketiga puu külge kinnitab puu kaitseks. Samas kardan Vanatarka, kes siis tuleb, osutab ja teatab, et puu on seest mäda ja seetõttu tuleb terve mets rahaks teha. Kes olen mina, et Vanatargaga vaielda? Sotsiaalmeedia on mind ammu rahaks teinud ja viimase tormiga murdus mu küla pargis kask, mis oli pargi ilustamise (loe: hõrendamise) käigus üksi jäetud ja ta kaaslased maha saetud."

lõik seeriast "veerg", mis ilmus iga kahe nädala tagant septembrist juunini.

unnamed copy.png

"

Ray_of_Light_Madonna.png

Samuti jätab naine oma kolmekümnendad aastad ikoonilise spirituaalsusega seljataha, rajades Hollywoodis uue laialdase trendi kabala uuringutes. Esimest korda asetab Madonna oma muusikas ennast küpse vaimse teadlikkuse häälekandjaks ning jätab välja oma tavapärased provokatsioonid."

lõik seeriast "plaadiriiul", mis ilmus kord kuus septembrist juunini.

"

Ma ei tea millest sinu maailm koosnes kui väike olid...

Klassikalisest muusikast?

 

Mina sündisin Mustvees

Minu vanem (rikas vend) ja noorem (tark vend...) Tartus.

Aga Lollike Ivan (mina, selles loos mitte noorim vaid keskmine) Mustvees

 

Imelises, suures (nüüd tean juba öelda) nõuka alguse ja Esimese Vabariigi ja Saksa Bauhausi mõjudega funkmajas, mis kunagi projekti järgselt ei valminud. Jõe, mitte järve ääres (see, muide, jätab inimesse jälje)

 

Enamus aega vanaisa ja vanemaga (siiani, poolunes olles pean endale meelde tuletama, et nad on tegelikult surnud, sest just poolunes on nad minuga)

Nädalavahetuseks saabusid ema ja isa. Ema töötas ülikoolis (keemia), isa oli miilitsa automajandi ülem (mittekoosseisuline töötaja). Ühesõnaga lõhnad formaliin ja läbikäinud õli

 

Ja kõik ülejäänu on muinasjutt

Lumeklompidega karupüksid

Ise kulpi keedetud hokikepid

Kiivri alla peidetud patsid, sest vastasvõistkonna vene poistelt oleks plika saanud disklahvi.

 

Vanausuline tädi Leena

Ikoonid, tee ja tükisuhkur

Ilus, alati stiilne ja ilus Vanaema, kes hakkas nutma kui me teiselt korruselt vihmavarjuga alla hüppasime.

Vanaisa, kohaliku haigla ülem, ja advokaat Simon Levin, kes oli vist tutvuste kaudu juukseid siirdamas ja ei tahtnud haiglas elada... Kus siis mujal kui meil.

Ženja, rääbised, tomatid ja sõstrad

Taksojuht ja onu Kutt, kelle autoga veeti ainult kurke....

 

Kuidas sul oli?

Päike. Ma arvasin, et päike ei loojunud kunagi...

 

No vot

Ja kui sa siis sellisena, ilma lasteaia sekkumiseta, satud Tartusse kooli, siis oledki kui kuu pealt kukkunud. Siis tundusin endale vale.

Ohh seda nuttu ja enda maailma mahutamist.

Nüüd saan aru, et tegelikult olin mina õige. Keegi lihtsalt ei osanud seda mulle öelda. Nad pole süüdi

Seepärast vist, küllap, saan lastega hästi läbi (mitte imikud - ei viitsi)

Aga lapsi viitsin kuulata

Suure inimese kombel..

Kellena siis veel?

 

Tead, ma sõin seda Pipi küpsist kunagi vist..

Kui tuli saateks öelda:

"Väike Väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu"

Just nimelt kasu, sest kui öelda kasva siis oleks kasvanud nagu hull!!

Just nimelt "kasu"

No ja siis ma ei saanudki suureks

Mis teed ära!"

seeriast "mitte grammigi vanemaks", mis ilmus ebakorrapäraselt hoo jooksul.

"

iru2mmm.jpg

Päeva kaart: IRU ÄMM

Iru ämm - suur kivi - tundub nagu stabiilne kaart. Mis sest, et esialgne Iru ämm keset 19. sajandit lõhati. See oli niikuinii enne, kui teda tardunud Lindaks pidama hakati. 

Soovitan uut aastat alustada keerukuju mängimisega. Lase ennast kätt pidi keerutada ja järsult lahti lasta. Võta kähku poos ning lase keerutajal seda endale kirjeldada. Poosist ja selle kirjeldusest leiad kindlasti vihjeid, kuidas alanud aasta sinu jaoks lahti rulluma hakkab."

seeriast "oraaklikaart", mis ilmus regulaarselt novembrist juunini

"

Naine

23 loetud raamatu seas oli Islandi kirjaniku Halldór Kiljan Laxnessi “Salka Valka” (1963) ainus raamat, kus avaldus läbivalt jõuline, iseseisev tegelaskuju, kes kavatses endale püksid hankida, et teda ei saaks enam tüdrukuks nimetada.³ Teemad on valusad: intsest, koduvägivald, eneseohverdus, klass, vaesus. Salka Valka tegelaskuju võiks põhjalikumalt feministlikust vaatenurgast edaspidi analüüsida.

Teine raamat, mille eraldi välja tooksin oli Jorge Amado “Gabriela” (1963), kus võideldakse 1920ndatel naistevastase vägivallaga. Kui raamatu alguses kehtib Brasiilia provintsilinnas veel kirjapanemata seadus tappa naine, kes meest petab, siis raamatu lõpus mõistetakse esimest korda süüdi mees.⁴


Milline on naise näoga sõda, millist retoorikat kasutatakse ja kuidas avaneb selle kaudu naise roll sõjas? Jakov Naumovi ja Andrei Jakovlevi raamatus “Peenike niit” (1967) on spioon kõlbeliselt rikutud, irooniline väikekodanlane⁵, Ladislav Mnačko raamatus “Surma nimi on Engelchen” (1962) aga soe alabastrist Venus ja soojust toov partisanimadonna⁶. Seega – naine on sõjas nii jumalanna (ülivooruslik kipsist naine, kes valitseb seksi, ilu ja armastuse üle) kui ka jumalaema. Naine vastupanuliikumisest on aga brutaalset liiderlik⁷  (Géza Molnári “Marta”, 1964), vangi nimetatakse bolševistlikuks Loreleiks⁸ (Boris Polevoi “Meie – nõukogude inimesed”, 1952) ja jõulist naisfiguuri meesteõgijast nõiaks⁹ (Rómulo Gallegos “Donja Bárbara”, 1964). Pjotr Ignatovi “Partisani märkmetes” (1953) kaotab naine partisanisalgas sõdides aga kõik: lapsed, tervise, kuid lubab kätte maksta¹⁰.

Leonid Pervomaiski raamatus “Metsmesi” (1966) kommenteeritakse sõja ajal tekkinud inimestevahelisi suhteid vaid naiste näitel, naisi nimetatakse prostituutideks ja saatanahingedeks või rindenaisteks¹¹ (mehe teine naine rindel). Meeste suhetele hinnanguid aga ei anta. 

Laxnessi (1963) raamatust on inspireeritud ka minu teksti pealkiri “Kapitalism varastas raamatu ära”. Kuidas kapitalism seda tegi? Seda võiks vist seletada endise linnapea Jüri Mõisa seisukohaga, kes ei salli ilukirjandust ja valis selle asemel jalgpalli. Sest raamatud on Mõisa meelest igand ja “kui inimene ei ole elus ühtegi raamatut lugenud, siis on, millest rääkida”.

lõik kaheosalisest seeriast "kapitalism varastas raamatu ära", mis ilus kevadel 2021

"

suvi1-01.png

väljavõte seeriast "minapilt", mis ilmus regulaarselt septembrist juunini

Hoosse panustasid Mari Kuuse, Helena Keskküla, Lembi Randma, Diana Lõhmus, Irmeli Terras, Liina Pääsuke, David Ookean, Kadi Estland, Killu Sukmit ja Taive Saar.

ii hoog

september 2021 kuni mai 2022

vaatsa-monument-leinav-ema-heli-aate-oun-kolkaplika copy.png

Leinav Ema

avalikustatud 21.09.2021

Tuur läbi küla, läbi ajakihtideks jaotunud vabaõhumuuseumi, keskmeks monument Leinav Ema.

Kolkaplika-newsletter-Sammal-ei-kasva-Helena-Keskküla-21.png

Sammal ei kasva...

avalikustatud 31.05.2022

Mõttesaaga kividest, Kalevipojast, Eesti mütoloogiast ja tahtest saada kiviskulptoriks.

Tasased Hääled

avalikustatud vahemikus oktoober 2021 ja mai 2022

 

Lugude seeria “Tasased hääled” kutsub lugejaid kuulama keelte lugusid, mille kõnelejaskond on aja jooksul drastiliselt vähenenud. Vaiksed maailmad, kus tasased hääled jutustavad lugusid vähemuskeeltest.
 

10-Kolkaplika-Newsletter-Päevikpessimism-8.jpg

Päevikpessimism

 

Visuaalne rünnak oktoobrist maini, 2021 - 2022

3-9-toripõrgu.jpg

Oraaklikaart

 

Eesti mütoloogial põhinevad olukorrakaardid.

Hoosse panustasid Mari Kuuse, Kadi Estland, Helena Keskküla, Diana Lõhmus, Liina Pääsuke, Nicolas Rousseau, Taive Saar, Gertu Borodkina, Raid Saar, Johannes Martin Saar.

iii hoog

september 2022 kuni aprill 2023

Vestlus iraani kunstniku Atefeh Alaeddiniga

avalikustatud 1. novembril 2022

Tutvusta end veidi.

Alustasin Hollandis magistriõpet aastal 2020, kuid mu peamine soov oli tegelikult oma kodumaalt lahkuda. Õppimine oli lihtsaim viis. Minu jaoks ei olnud see rännak, vaid immigratsioon. Adusin olukorra tõsidust, kuna tundsin, et ma ei saa soovi korral tagasi minna. Nagu ei oleks enam silda, mida ületada. Nagu ehitaksin ülesse elu viisil, kus tehtud otsuseid ei saa enam tagasi võtta. Selles puudus minu jaoks loogika.

Proovisin end õpingute ajal leida, kuid kaua ei olnud ma kindel, kas päriselt soovin Amsterdamis olla. Vahel tunnen endiselt nii. Septembris Iraanis olles mõistsin ma esimest korda, miks ma ei sobitu Amsterdami. Mul puudub Hollandis tähendus. Oleks klišee öelda, et soovin olla ühiskonnale kasulik, kuid ometi tahan aru saada oma rollist. Ma tean, mida ma esindan Iraanis ja sain sellest aru nüüd käesoleva protesti vältel.

 

[...]
 
Sa ütlesid, et tead, mida sa Iraanis esindad. Mis see on?

Iraanis võitlen ma kogu oma olekuga – kõigega, mis mul on – rõhumise vastu. Ma ei pea silmas ainult ühiskondlikku tasandit, vaid ka igapäeva. Alustades mu vanematest või isegi sõpradest. Ma tunnen, et mu eksistents ongi vastupanu. Iraanis olla oli väga stressirohke. Ma teadsin, et kui ma lahkun kodust juukseid katmata, võidakse mind vahistada. Aga samas oli see ka hea tunne. Tundsin, et võin võitlusele pühendada terve oma elu


Kas sa tundsid nii ka enne Hollandisse kolimist? Või tunned seda nüüd?

Ma ei mõelnud enne samamoodi. Hollandisse tulles tundsin end eksinuna. Ma otsisin tähendust ja leidsin selle hoopis Iraanist.

Kas sul on olnud isiklikke kogemusi moraalipolitseiga? Kas sa kirjeldaksid, mida moraalipolitsei endast kujutab?

Ma ei saanud varem isegi aru, kui veider nähtus on moraalipolitsei. Nüüd mõistan, kui küsitav säärase politsei olemasolu tegelikult on. Samas “moraalsus” ei ole tegelikult täpne tõlge. Otsetõlkes viitab sõna ka ohutusele. Ohutus-moraalsuspolitsei… või midagi sellist.

Iraanis on naistele ja meestele kindlad rõivastumise reeglid. Naised ei tohi põhimõtteliselt ühtegi oma kehaosa näidata. Varem oli kord veelgi rangem, aga reeglid on aja jooksul lõdvenenud. Paljud, nagu mina, ei hooli enam hidžaabiga juuste ja keha katmises, aga teatud linnaosades patrullivad moraalipolitsei autod. Autosid silmates panime pearätiku pähe, aga üldjuhul kandsime neid nii harva kui võimalik. Siiski, naispolitseinikuid on keeruline märgata, kuna nad kannavad chadori, pikka musta loori, mille alt ei ole vorm nähtav. Seetõttu püüavad nad palju inimesi kinni.

Näiteks, ükskord ostsin apteegist rohtu. Mul oli peavalu ja võtsin valuvaigistit. Pead tõstes seisis mu ees naine, kes käskis mul endaga kaasa minna. Moraalipolitsei ei olnud minuga eriti vägivaldne. Andsin neile oma õpilaspileti, et nad mind ei arreteeriks. Neil ei olnud käeraudu ega midagi, aga kõik teavad, et nendega tuleb kaasa minna. Nad viivad naised, kes on rõivastumisreeglit rikkunud, kohta, kuhu nende pere või sõbrad toovad neile reeglipärased riided. Pärast ümber riietumist lastakse nad jälle vabaks. Kurb on see, et “sobimatuid” riideid enam tagasi ei saa. Moraalipolitsei jätab rõivad endale ja tõenäoliselt põletab ära.

Sa ütlesid, et “ohutusepolitsei” oleks parem tõlge. Kas nad tegelevad ka muude ohutusprobleemidega või ainult rõivastuse kontrollimisega?

Ainult rõivastusega. Kümme või kakskümmend aastat tagasi nõudsid nad ka meestelt teistsuguste rõivaste kandmist. Võibolla mõned mehed ka vahel arreteeriti, aga praegu tegelevad nad ainult naistega. Mehed ei tohi, näiteks, lühikesi pükse kanda. Naistele on nõudmised rangemad.

Viimastel aastatel on moraalipolitsei vägivaldsemaks muutunud. Nad on hakanud inimesi peksma ja arreteerima. Ja nüüd nad tapsid kellegi. See on midagi uut.

Kuidas on su suhted sõprade ja perekonnaga? Sa mainisid, et osaliselt protestid sa ka nende vastu. Kuidas teie vaated erinevad?

Sõpradega ei ole probleem nii suur, sest ma võin alati nendega suhtlemise lõpetada. Aga perekond ja paljud teised mu elus sobitavad end süsteemi. Nad on usklikumad ja traditsioonilisemad. Nende mõtteviis on pigem, et kui sa ei taha, et sind arreteeritakse, siis kanna õiget riietust. See ei võta sult tükki küljest. Nad usuvad, et reegleid tuleb järgida ja soovivad pingeid pigem vältida.

Ka mu perekond kehtestas meile kui lastele karmid reeglid. Ajamöödudes reeglid lõdvendusid, kuna me võitlesime reeglite vastu. Protestid olid tihti väga lihtsad. Näiteks, mõnikord ma ei tahtnud oma onu seltskonnas juukseid katta. Vastupanu algab lihtsatest sammudest ja läheb sügavamale.

Praegu tänavatel võitlevad inimesed on peamiselt lapsed. Meie põlvkonna ülesanne on protestida. Vanem generatsioon… ma ei taha öelda, et olid arad, aga neid ei huvitanud reeglite muutmine ega võitlemine.

[...]

Sa aitasid organiseerida solidaarsus üritust Hollandis. Kuidas see läks?

Mu sõber Fatemeh Asgharzadeh suhtles Haagi galeriiga PageNotFound, kes oli nõus solidaarsusüritust võõrustama. Meil oli nädal aega, et üritust ette valmistada ja osalejaid leida. Me näitasime Vida Kasaei filmi “Sediment” (2019) ja Iraani fotoajakirjaniku Newsha Tavakolian teost “Listen” (2010). Katayoon Barzegar vaatles kogu protesti feministlikust perspektiivist.

Tugeva ärevuse tõttu oli mul raske üritusel teistega suhelda. Proovisin lihtsalt rahulikuks jääda. Aga üritust külastas palju mitteiraanlasi, mis tekitas hea tunde.

Mõtisklesin ka kunsti rolli üle ürituse kontekstis ja leidsin, et kõige paremini töötab graafiline disain. Ma ei tea miks, aga kujutava kunsti produtseerimine protestide ajal lakkas. Näen vaid performance’id, veidi tantsu ja siis graafilist disaini.

Kas pead silmas, et näed peamiselt tekstipõhiseid ja selge sõnumiga kunstiteoseid?

Jah. Palju on plakateid, illustratsioone ja infograafikat, millel on olulisel kohal nii esteetika kui tekst. Hollandis kasutatakse palju kleepse, mistõttu tegin ma kleepsud erinevatest plakatitest, mis viimase kuu jooksul on valminud.


[...]


Ja viimaks, mida meie saame teha?

Ma olen sellele mõelnud, et muud ei olegi teha kui hoida vestlust ülal. Mida rohkem me räägime, seda rohkem hoiame vastupanu leeki elus. See ei puuduta ainult Iraani. Ka inimesed teistes riikides suhestuvad süsteemi vastu protestimisega. Isegi siis kui süsteem ja probleemid on erinevad. Protesti hüüdlausega “naised, elu, vabadus” suhestuvad paljud, kuna “naised” ei tähenda vaid naisi. “Naised” sümboliseerivad kõiki, kes seisavad vastu patriarhaalsele süsteemile. Võitlus viib täisväärtusliku eluni ja vabaduseni. Solidaarsus ei tähenda ainult ühepoolset toetust. Solidaarsus tähendab, et iraanlased mõtlevad ka sinu peale. Me oleme kõik üksteisega solidaarsuses. 

Pagulane

avalikustatud 22. märtsil 2023

Põldude ja metsade vahelt pärit kolkaplikana tunnen end järsult üdini priviligeerituna.

 

Töötan koos afganistani tüdrukuga, kellega oleme sama vanad. Oleme mõlemad sisserännanud ja üldse päris sarnased. Ühiskond näeb meid erinevalt.

Mul on igasugu pabereid, mille jaoks ma pole ülemäära teadlikke otsuseid teinud. Olen käinud lihtsalt Eesti ühiskonna poolt ette antud rada. Mul on sünnitunnistus, pass, id-kaart, haridusdiplomid ja isegi suvalisi tunnistusi ühepäevastelt kursustelt.

Tal ei ole pabereid varasemast elust. Ei ole passi, ei ole sünnitunnistust.

Nende taotlemiseks tuleb pöörduda Afganistani saatkonda, mis 2021. aastal lõpetas sisuliselt töötamise. Teised afganistanlased MTÜ kogukonnast teevad kibeda olukorra üle nalja: lähme nüüd Talibani käest passi taotlema.


Tema ainus dokument on Šveitsi riigi poolt väljastatud F viisa ehk ajutiselt vastuvõetud asüülitaotleja id-kaart. Dokumendil on nii muuseas ta sünnikuupäev valesti märgitud. Viga pole parandatud seitse aastat.

Mulle väljastati Šveitsi tulles B ehk viieaastane elamis- ja tööluba. Esiti märgiti mind dokumendil sakslaseks. Nädal aega hiljem kutsuti mind tagasi linnaosaametisse, et viga parandada.

Inimesed ütlevad, et tal on anne rätsepa ameti peale. Ande taga on fakt. Ta on ametit omandanud 13. eluaastast. Ta on töötanud ateljeedes ja vabrikutes. Kokku on tal rohkem kui kümme aastat töökogemust vöö all.

Kuidas tõestada kvalifikatsiooni?

Nüüd, pärast kõiki neid aastaid, õpib ta Šveitsis "ametlikult" rätsepaks. Ta peab läbima kahe aastase õpingu, millest
80% ehk enamuse moodustab praktiline töö mõnes õmblusateljees.

Sisuliselt jaburas olukorras näeb ta positiivset: lõigete konstrueerima õppimine on tallegi veel põnev.

F ehk ajutiselt vastuvõetud assüülitaotleja viisaga on riigist lahkumine keelatud. Ajutine vastuvõtt tähendab vahel mitukümmend aastat. Teoorias ootab Šveitsi riik, et oleks võimalus saata ajutiselt vastuvõetud inimesed tagasi kodumaale. Samas ei ole regioonides, kust F viisaga inimesed üldiselt pärit on, konfliktide või sõdade lõppu näha.

Kõige suurem põgenike kogukond on Türgis, kus elab ligikaudu 3,7 miljonit põgenikku. Siis järgnevad Saksamaa, Pakistan ja Uganda.

Enamikel põgenikel on perekond üle maailma laiali. Ajutiselt vastuvõetuna ei saa inimesed oma pereliikmetega taaskohtuda. Mõtlen sellele iga kord, kui Eestisse sõidan.

Süütunne juhusliku priviligeerituse pärast on äratanud ellu MTÜ, kus töötame. Meil on kuus töötajat, ligi 15 vabatahtlikku ja 50 kohalikku kogukonnaliiget. Töötame igapäevaselt ligi 70 põgenikuga. Meie eesmärk on oma privileege nende kasuks tööle panna.

Asüülisüsteemi põikpäisusest annab aimu šveitslanna võitlus, hambad ristis, migratsiooniametiga. Ta on parasjagu taotlemas erandlikku reisiviisat ühele teisele Afganistani naisele, kelle ema on Iraanis tõsiselt haigestunud.

Šveitslannal on migratsiooniametiga suhtlemisel selge eelis: ta on siit pärit, ta tunneb süsteemi, saab keelest (ka bürokraatlikust) täiuslikult aru ja tal on julgus nõuda/vaielda. Ometi võtab protsess kuid, sadu kirju, tunde telefonikõnesid ja massides dokumente, et reisiviisale üldse lootust oleks.

Kõik ootavad vastust lootuses ja hirmus. Ema ja tütar pole üksteist näinud kümme aastat ja kõigile on selge: kui nad praegu ei kohtu, ei pruugi nad kohtuda enam kunagi.

Samal ajal on üks teine afganistani mees, kes taotles erandlikku reisiviisat isa matustel osalemiseks, saanud eitava vastuse.

Kõigilt Šveitsi sisserännanutelt küsitakse: miks sa siia tulid?

Keegi ei kergita kulmu, kui kuuleb mööda maailma ringi rändavast eurooplasest end võõrastest kohtades sisse sättimas. Vahel kirjutavad isegi kodukandi ajalehed neist seejärel artikleid: näe, võõras kultuuris ja maal saab oma inimene kenasti hakkama. Õhkavad: kui huvitav elu!

Mu sakslannast kolleeg ütleb valjult ja häbitundeta iseenda kohta, et on majandusmigrant.

Kui põgeniku taustaga inimene julgeks sääraseid sõnu oma suult paotada, kaotaksid kõik pea ja oleksime tagasi hüpoteesi juures, et põgenik peab olema räbal, ei tohi omada ei nutitelefoni ega Adidase dresse.

“Mine tagasi koju!” ütleb juhuslik ja võõras mööduja pearätikus moslemile. Aga kuhu minna, kui kodu ei ole?

Ja miks ta siis tuli?

Näiteks rätsepaks õppiv afganistani tüdruk?

Ta tuli võimaluste puudumise tõttu. Ta on kasvanud Iraanis, kuhu ta vanemad põgenesid, kui NSVL Afganistani sisse tungis.

Iraanis elab ligikaudu 2,4 miljonit afganistani põgenikku.

Nad on paberiteta, pidevalt diskrimineeritud, väärkoheldud, mõnitatud ja ülelastud. Ametlikule haridusele pole ligipääsu. Tööandja võib nõuda ületunde palka maksmata. Politsei ei sekku, enne kui saab altkäemaksu, olgu selleks raha või seks. Iraani riik põgenikke ei kaitse.

Kodumaale, kus aastakümneid on olnud sõda ja nüüd Taliban, võimalust naasta ei ole.

Inimesed liiguvad tänapäeval, see on fakt. Meil on rongid, bussid, laevad ja lennukid. Keskeltläbi on eesti jagu inimesi igal hetkel õhus, rändamas lähtekohast sihtkohta. Me kuuleme võimalustest, olgu see turism või parem elu, ja me reageerimine.

Ja nõnda läks ta tema, 2014. aasta suurrände tuules. Väsinud lootusetusest ja hämara tuleviku aimdusest. Ta oli 16-aastane.

Põgenedes Iraanist, kus de facto puudub sõda, mitte Afganistanist, mis on ta kodumaa, on ta Šveitsi silmis mugavuspagulane.

Eesti prügi visualiseeritult

mõõtühik

titanic.png

Titanicu laev = 52 310 tonni

Hoosse panustasid Kadi Estland, Mari Kuuse, Helena Keskküla, Lembi Randma, Cathy Sommers ja anonüümsed autorid.

bottom of page