Vestlus iraani kunstniku Atefeh Alaeddiniga

avalikustatud 1. novembril 2022

​

Tutvusta end veidi.

Alustasin Hollandis magistriõpet aastal 2020, kuid mu peamine soov oli tegelikult oma kodumaalt lahkuda. Õppimine oli lihtsaim viis. Minu jaoks ei olnud see rännak, vaid immigratsioon. Adusin olukorra tõsidust, kuna tundsin, et ma ei saa soovi korral tagasi minna. Nagu ei oleks enam silda, mida ületada. Nagu ehitaksin ülesse elu viisil, kus tehtud otsuseid ei saa enam tagasi võtta. Selles puudus minu jaoks loogika.

Proovisin end õpingute ajal leida, kuid kaua ei olnud ma kindel, kas päriselt soovin Amsterdamis olla. Vahel tunnen endiselt nii. Septembris Iraanis olles mõistsin ma esimest korda, miks ma ei sobitu Amsterdami. Mul puudub Hollandis tähendus. Oleks klišee öelda, et soovin olla ühiskonnale kasulik, kuid ometi tahan aru saada oma rollist. Ma tean, mida ma esindan Iraanis ja sain sellest aru nüüd käesoleva protesti vältel.

[...]
 
Sa ütlesid, et tead, mida sa Iraanis esindad. Mis see on?

Iraanis võitlen ma kogu oma olekuga – kõigega, mis mul on – rõhumise vastu. Ma ei pea silmas ainult ühiskondlikku tasandit, vaid ka igapäeva. Alustades mu vanematest või isegi sõpradest. Ma tunnen, et mu eksistents ongi vastupanu. Iraanis olla oli väga stressirohke. Ma teadsin, et kui ma lahkun kodust juukseid katmata, võidakse mind vahistada. Aga samas oli see ka hea tunne. Tundsin, et võin võitlusele pühendada terve oma elu

Kas sa tundsid nii ka enne Hollandisse kolimist? Või tunned seda nüüd?

Ma ei mõelnud enne samamoodi. Hollandisse tulles tundsin end eksinuna. Ma otsisin tähendust ja leidsin selle hoopis Iraanist.

Kas sul on olnud isiklikke kogemusi moraalipolitseiga? Kas sa kirjeldaksid, mida moraalipolitsei endast kujutab?

Ma ei saanud varem isegi aru, kui veider nähtus on moraalipolitsei. Nüüd mõistan, kui küsitav säärase politsei olemasolu tegelikult on. Samas “moraalsus” ei ole tegelikult täpne tõlge. Otsetõlkes viitab sõna ka ohutusele. Ohutus-moraalsuspolitsei… või midagi sellist.

Iraanis on naistele ja meestele kindlad rõivastumise reeglid. Naised ei tohi põhimõtteliselt ühtegi oma kehaosa näidata. Varem oli kord veelgi rangem, aga reeglid on aja jooksul lõdvenenud. Paljud, nagu mina, ei hooli enam hidžaabiga juuste ja keha katmises, aga teatud linnaosades patrullivad moraalipolitsei autod. Autosid silmates panime pearätiku pähe, aga üldjuhul kandsime neid nii harva kui võimalik. Siiski, naispolitseinikuid on keeruline märgata, kuna nad kannavad chadori, pikka musta loori, mille alt ei ole vorm nähtav. Seetõttu püüavad nad palju inimesi kinni.

Näiteks, ükskord ostsin apteegist rohtu. Mul oli peavalu ja võtsin valuvaigistit. Pead tõstes seisis mu ees naine, kes käskis mul endaga kaasa minna. Moraalipolitsei ei olnud minuga eriti vägivaldne. Andsin neile oma õpilaspileti, et nad mind ei arreteeriks. Neil ei olnud käeraudu ega midagi, aga kõik teavad, et nendega tuleb kaasa minna. Nad viivad naised, kes on rõivastumisreeglit rikkunud, kohta, kuhu nende pere või sõbrad toovad neile reeglipärased riided. Pärast ümber riietumist lastakse nad jälle vabaks. Kurb on see, et “sobimatuid” riideid enam tagasi ei saa. Moraalipolitsei jätab rõivad endale ja tõenäoliselt põletab ära.

Sa ütlesid, et “ohutusepolitsei” oleks parem tõlge. Kas nad tegelevad ka muude ohutusprobleemidega või ainult rõivastuse kontrollimisega?

Ainult rõivastusega. Kümme või kakskümmend aastat tagasi nõudsid nad ka meestelt teistsuguste rõivaste kandmist. Võibolla mõned mehed ka vahel arreteeriti, aga praegu tegelevad nad ainult naistega. Mehed ei tohi, näiteks, lühikesi pükse kanda. Naistele on nõudmised rangemad.

Viimastel aastatel on moraalipolitsei vägivaldsemaks muutunud. Nad on hakanud inimesi peksma ja arreteerima. Ja nüüd nad tapsid kellegi. See on midagi uut.

Kuidas on su suhted sõprade ja perekonnaga? Sa mainisid, et osaliselt protestid sa ka nende vastu. Kuidas teie vaated erinevad?

Sõpradega ei ole probleem nii suur, sest ma võin alati nendega suhtlemise lõpetada. Aga perekond ja paljud teised mu elus sobitavad end süsteemi. Nad on usklikumad ja traditsioonilisemad. Nende mõtteviis on pigem, et kui sa ei taha, et sind arreteeritakse, siis kanna õiget riietust. See ei võta sult tükki küljest. Nad usuvad, et reegleid tuleb järgida ja soovivad pingeid pigem vältida.

Ka mu perekond kehtestas meile kui lastele karmid reeglid. Ajamöödudes reeglid lõdvendusid, kuna me võitlesime reeglite vastu. Protestid olid tihti väga lihtsad. Näiteks, mõnikord ma ei tahtnud oma onu seltskonnas juukseid katta. Vastupanu algab lihtsatest sammudest ja läheb sügavamale.

Praegu tänavatel võitlevad inimesed on peamiselt lapsed. Meie põlvkonna ülesanne on protestida. Vanem generatsioon… ma ei taha öelda, et olid arad, aga neid ei huvitanud reeglite muutmine ega võitlemine.

[...]

Sa aitasid organiseerida solidaarsus üritust Hollandis. Kuidas see läks?

Mu sõber Fatemeh Asgharzadeh suhtles Haagi galeriiga PageNotFound, kes oli nõus solidaarsusüritust võõrustama. Meil oli nädal aega, et üritust ette valmistada ja osalejaid leida. Me näitasime Vida Kasaei filmi “Sediment” (2019) ja Iraani fotoajakirjaniku Newsha Tavakolian teost “Listen” (2010). Katayoon Barzegar vaatles kogu protesti feministlikust perspektiivist.

Tugeva ärevuse tõttu oli mul raske üritusel teistega suhelda. Proovisin lihtsalt rahulikuks jääda. Aga üritust külastas palju mitteiraanlasi, mis tekitas hea tunde.

Mõtisklesin ka kunsti rolli üle ürituse kontekstis ja leidsin, et kõige paremini töötab graafiline disain. Ma ei tea miks, aga kujutava kunsti produtseerimine protestide ajal lakkas. Näen vaid performance’id, veidi tantsu ja siis graafilist disaini.

Kas pead silmas, et näed peamiselt tekstipõhiseid ja selge sõnumiga kunstiteoseid?

Jah. Palju on plakateid, illustratsioone ja infograafikat, millel on olulisel kohal nii esteetika kui tekst. Hollandis kasutatakse palju kleepse, mistõttu tegin ma kleepsud erinevatest plakatitest, mis viimase kuu jooksul on valminud.

[...]

Ja viimaks, mida meie saame teha?

Ma olen sellele mõelnud, et muud ei olegi teha kui hoida vestlust ülal. Mida rohkem me räägime, seda rohkem hoiame vastupanu leeki elus. See ei puuduta ainult Iraani. Ka inimesed teistes riikides suhestuvad süsteemi vastu protestimisega. Isegi siis kui süsteem ja probleemid on erinevad. Protesti hüüdlausega “naised, elu, vabadus” suhestuvad paljud, kuna “naised” ei tähenda vaid naisi. “Naised” sümboliseerivad kõiki, kes seisavad vastu patriarhaalsele süsteemile. Võitlus viib täisväärtusliku eluni ja vabaduseni. Solidaarsus ei tähenda ainult ühepoolset toetust. Solidaarsus tähendab, et iraanlased mõtlevad ka sinu peale. Me oleme kõik üksteisega solidaarsuses.