Sammal ei kasva...
Leib on kivikõva;
üle kivide ja kändude;
nagu kivisse raiutud;
läheb nagu läbi halli kivi;
kiviks kaelas;
kivisse auku puurima;
kiviviske kaugusel;
kivi südamelt.
Just nagu veerev kivi
Vanad eestlased uskusid, et sammaldunud kividel on võime kasvada ning samblata kivid võivad vabalt oma kohalt minema veereda. Siiski liiguvad kivid eesti pärimuse kohaselt harva, mõnel üksikul juhul vaid enesekaitseks või tundmatu eest pagemiseks. Veel harvemini naasevad nad oma kohale tagasi.
Kui ma olin viieaastane, istutasime isaga koos vanavanemate põllule ühe suure kivi kõrvale tamme. Igal suvel vanavanematele külla minnes käisime seda tamme vaatamas ja iga paari aasta tagant kraapisime puu kõrval seisva kivi samblast puhtaks. See on jäänud ainsaks meie ühiseks traditsiooniks.
Ühe või mitme lohuga ohvrikivid olid eestlaste jaoks pühad. Kivile toodi ande, nagu näiteks hõbedatolmu, toitu, riideid, hobuseraudu või naelu. Samuti jäeti lohkudesse lutikaid ja prussakaid, mädaseid sidemeid, verd, juukseid, küüsi ning muud ebameeldivat, millest taheti lahti saada.
Viimati vanavanemate kodu külastades, käisin esimese asjana tamme juures. Kuna vihma sadas, ei tulnud isa minuga seekord kaasa, vaid küsis hiljem, kas kivi oli jälle sammaldunud. Vastasin, et oli küll, aga mul pole selle vastu midagi, ning pärisin talt, miks me seda kivi üldse samblast puhastama peame. Isa kehitas õlgu ja sellega meie vestlus piirdus.
Hiljuti sain teada, et vanad eestlased uskusid kivilt sambla kiskumise halba õnne toovat. Nii tehes võis näiteks hunt lambaid rünnata, riided ära pudeneda või küüned õhukeseks kuluda. Samuti usuti, et sammal kasvab hoopis kivi najal nutmas käinud naiste ja orjade nutuveest. Kiskudes kivilt sammalt kisume pisaraid nende silmist.
Ma tahtsin saada kivikujuriks. Rääkisin sellest soovist Kellelegi, kes arvas, et see on suurepärane mõte, ning mainis, et tema isa on skulptor, kes töötab peamiselt kividega. Küsisin, kas ta saaks mulle ka mõne kivi muretseda.
Paar kuud hiljem me viimaks kohtusime. Tol ajal olid need kohtumised ainsaks lüliks minu ja välismaailma vahel. Ma tundsin, et olin Kedagi asjasse kaasates järjekordselt kõik nässu keeranud. Kas ma tahtsin tõesti temaga kohtuda või igatsesin kerget ligipääsu kivile? Lubasin endale, et ei maini kordagi kunsti, või üldse midagi loovusega seotut, ja kindlasti ei võta teemaks kiviskulptuure.
Ultima Thule
Kahjuks ei ole mina kunagi veerevat kivi näinud, kuid väidetavalt mõned neist isegi lendavad. Kaali kraater on suurim üheksast Saaremaal paiknevast meteoriidikraatrist. Eesti endise presidendi ja kirjaniku Lennart Meri teooria kohaselt võis just Saaremaa olla antiikkreeklaste poolt üles tähendatud müstiline saar Ultima Thule. Väidetavalt viisid barbarid Pythease just nimelt Kaali järve juurde, näitamaks paika, kuhu Päike magama läheb. Vanad eestlased uskusid, et Kaali järv tekkis siis, kui Päike taevast alla kukkus.
Kui ma käisin teises klassis, saime me koju esimese arvuti. See märkis mu lühikeses elus uue ajastu algust ning samuti hetke, mil Arvutipoiss sai osaks meie perest. Ma ei mäleta ta päris nime ega seda, kuidas mu vanemad temaga tutvusid, kuid lühikest aega oli ta justkui pereliige. Ma isegi ei küsinud, miks me teda Arvutipoisiks kutsusime. Võibolla oli see ilmselge, sest ta oli noormees, ehk isegi teismeline, kes elas meie lähedal. Aeg-ajalt parandas ta meie arvutit ning tõi meile erinevaid arvutimänge. Mulle piraatplaadil Simsi, kuid vanemate raudseks lemmikuks sai Tomb Raider (hauarüüstaja – eesti k. tõlge). See oli esimene ja viimane kord, kui ma oma vanemaid arvutimänge mängimas nägin. Vaatepilt, kuidas püramiidrindade ja pika patsiga Lara Croft raskeid kiviplokke tõukas, jättis mulle sügava mulje.
Möödunud suvel, olles teel sõbranna juurde Kuusallu, helistasin vanaemale. Kuuldes kuhu ma suundun jutustas ta mulle Karl Kiderist, kes oli õpetaja, kirjanik ja koorijuht ning mu vanavanavanemate kasulaps. Kider kirjutas pseudonüümi Redik Soar all raamatu „Esimesilt päevilt“, mille esimene osa kandis nime „Värdjas“. Autobiograafiline teos kõneleb isata kasvanud lapse raskest lapsepõlvest. Raamatu tegevus toimub Saaremaal Valjalas ning osaliselt suisa samas talus, kus hiljem kasvas üles ka mu vanaema. Valjalast umbes kümne kilomeetri kaugusel asub Kaali järv.
Oma elu teise poole veetis Karl Kider aga Kuusalus. Otsustasin külastada kohalikku surnuaeda, kus rohisin tema ja ta tütre haudu, mõeldes samas, et enamik minu emapoolsetest sugulastest on maetud Saaremaale. Vanaema oli jutustanud mulle veel, et Kideri tütar oli ERKIs õppinud keraamikat. Haual olles valdas mind kummaline tunne. Esiteks olin haua asukoha leidnud interneti abiga, teiseks painas mind mõte, et me pole isegi veresugulased. Tõdemus, et ta oli kirjutanud terve raamatu toetudes enda raskele lapsepõlvele, võimendas mu ebamugavustunnet. Kas ta oleks õnnelik teades, et rohin ta hauda? Ma polnud kindel. Tundsin end isegi veidi kui hauarüüstaja.
Aastal 2020 võeti mind Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. Teiste hüvede seas pakub liit liikmete matusekulude katmist ning hauaplatsi Tallinna Metsakalmistul. Aeg-ajalt külastavad Eesti Kunstnike Liidu töötajad Metsakalmistut, kus nad korrastavad lahkunud kunstnike haudu.
Ma jõudsin Kellegi juurde. Ta oli üpriski närvis ja ta käed värisesid õrnalt. Seda märgates kasvas mu enesekindlus ning ma viskasin nalja, et ta end veidi mugavamalt tunneks. Mul õnnestus mõnda aega kunsti teemasid vältida, aga siis ta pakkus, et võib mulle oma korteris tuuri teha. Tal oli kolm tuba: elutuba, pisike köök, pisike magamistuba ja veel üks ruum, mida ta kasutas kodukontorina.
Rolandi ruunikivi
Kui ma ülikooli esimesel kursusel käisin, jagasin mõnda aega ühikatuba iraani tüdrukuga. Reisihimulisena külastas ta ka Saaremaad. Mainides, et olen seal sündinud, ta hüüatas: "Sa oled Viiking!".
Paar aastat tagasi helistas mulle ema ning teatas, et meie sugulane Roland püstitas Valjalasse, vanavanemate maale ruunikivi. „Ruunikivi,“ imestasin, „kas see pole mitte rootslaste teema?“ Roland on hobidetektorist, kes 2011 aastal leidis ühe rooma-aegse mündi ning pronksist ehtekogu. 2019. aastal avastas ta Saaremaalt neli rauaaegset vallkindlust, millest üks paikneb mu vanavanemate sünnikoha lähedal. Kõik neli kindlust olid ehitatud Skandinaavia kindlustega samas stiilis.
Tänaseks on ümber lükatud idee viikingitest kui suurtest ja vägivaldsetest sarviliste kiivritega Skandinaavia sõdalastest. Väidetavalt olid enamik viikingitest rahumeelsed põlluharijad ja ainult väike osa neist elatas end ära meresõidust, veel vähem rüüstamistest. Sellest hoolimata otsivad paljud ajaloo fännid oma juuri just viikingite hulgast. On mõistetav, et igipõlised kaotajad soovivad leida oma esivanemate hulgast tugevaid ja võimsaid kangelasi.
Mõnes mõttes ei ole Roland enda juurte otsingutel liialt mööda pannud. Eesti asus viikingite idateel ja eriti Saaremaalt leitud esemed, sadamad ja kindlused viitavad, et varajasel rauaajal oli eesti ühiskonnakorraldus Skandinaaviaga võrdsel tasemel ja ka meresõit väga olulisel kohal. Ruunid olid aga Loode-Eesti esimene kirjavorm. Neid kasutati kalendrites, territooriumite märgistamisel ja tikiti ka rahvariietesse. 2008. ja 2010. aastatel leiti Saaremaalt kaks laevmatuse paika 41 põhjamaa meremehe ja neile kuuluvaga. Laevmatuseid seostatakse viikingite kultuuriga ja need olid pigem levinud Rootsi aladel. Leiud dateeriti aastatesse 700 kuni 750 m.a.j, mis lubab järeldada, et Euroopa viikingite ajastu algas oluliselt varem kui seni arvatud.
Seal see oligi - kodukontoris - kõige ulmelisem kassi skulptuur, mida ma eales näinud olen. See oli umbes 40 cm pikk ning valmistatud graniidist. Kassi üks käpp seisis õhus ning tema saba tikksirgelt. Tema näoilmes ja kehahoiakus oli midagi võigast. Ma arvasin, et seda kõhedat tunnet tekitas stilisatsioon ning mainisin, et minu meelest on see väga lahe skulptuur. See Keegi ütles aga, et tema isa modelleeris kuju ühe nende kassi järgi, kes paar aastat tagasi suri. Kass oli puudega ning seetõttu oli tal probleeme tasakaalu hoidmisega. See oli ka põhjuseks, miks ta saba alati sirgelt hoidis. Neil oli olnud ka teine kass, tõeline jahimees. Ei olnud midagi ega kedagi, keda ta kätte poleks saanud. Tasakaaluta kass proovis vahetevahel ka jahti pidada, kuid kuna tal oli raskusi isegi sirges joones käimisega, siis kahjuks oli see võimatu. Ühel päeval püüdis jahimees-kass linnu ning jättis selle tasakaaluta kassile, et ta saaks tunda nagu ta oleks ka midagi kinni püüdnud. Tavaliselt ma ei ole eriline lemmikloomajuttude fänn, aga ma otsustasin tol öösel tema juurde jääda.
Kalevipoeg kui eesti mehe arhetüüp ehk eesti samurai
On levinud lause, et iga eestlane peaks korra elus "Kalevipoega" lugema. Siiski ei jõua igaüks, kes eepose kätte võtab, sellega kaugeltki lõpuni. Mitmed kirjanikud on osutanud rahvuseepose igavale, nürile ja kohati lihtsalt halvale kirjutamisstiilile. Sellest hoolimata on värsivormis eepos üks tähtsamaid eesti kirjanduse teoseid.
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kokku pandud eepos avaldati esmakordselt 1857. aastal. Teos põhineb suulisel pärimusel, mis ulatub tagasi muinasaega. Kreutzwald kogus suulise pärimuse kokku ja põimis need ühtseks teoseks, kus mitmed laulud on tegelikult eri paikade või loodusobjektide tekkelood. Kalevipoja välimust ei ole eeposes kirjeldatud. Teame vaid, et ta oli erakordselt suur ja tugev. Samas on Kalevipoega illustratsioonidel pea alati kujutatud heledapäise, pikajuukselise, rahvarõivastes musklis mehena. Vaid kõige hilisemat trükki illustreerinud kunstnik Andres Tali kujutas kangelast alasti ja kiilaspäisena.
Kirjanik ja semiootik Valdur Mikita on öelnud, et Kalevipoeg on eestlase arhetüüp. Maia Tammjärv arutles selle lause üle Müürilehe artiklis ning leidis, et Kalevipoeg veedab suure osa saagast magades, ignoreerib või suisa unustab enamikku talle tehtud ennustustest, on tujukas, eriti kui mängu tuleb alkohol, ning kaldub enda ülesannete täitmisel tihti teelt kõrvale.
Alates 1991. aastast, pärast piiride taasavamist, asusid paljud eestlased tööle naaberriikidesse. Kõige populaarsemaks sihtkohaks sai Soome. Ka eepose Kalevipoeg varus praeguse Tallinna linna kohale kindluse ehitamiseks materjali naabermaalt.
Soomes ehitusel töötav mees sai hüüdnimeks "Kalevipoeg".
“Kalevipoeg” või “Kalevipojaks käimine” muutusid kiirelt sõimusõnadeks. Eestlastest ehitajaid, kes elasid kitsastes oludes ja töötasid ääretult pikki tööpäevi ning töötasid perest eemal, pere toetamise nimel, muutusid rahvuslike naljade peategelasteks. Samuti poogiti neile külge joobes juhtide ja pisisulide imago.
Küllap oli nende meeste hulgas neid, kes ise selle stereotüübi kujunemisele ainest andsid. Nii kuvab ka 2009. aastal salvestatud videoklipp "eesti Kalevipoeg soome sortse sugemas" ( lühidalt "eesti samurai"), mis kogus internetis kiirelt populaarsust. Helsingi keskturul filmitud videos võib näha Soome politseid pöördumas ilma müügiloata maasikaid müüva eesti mehe poole. Hoolimata politsei seletustest, et mees peab vaid turult lahkuma, asub müüja end hardalt kaitsma, nõudes advokaati. Peagi muutub mees agressiivseks ja algavas rüseluses hoidub ta pisargaasi rünnakust ning võitleb kumminuia hoopide vastu. Pärast pikka rüselust suudavad politseinikud ta lõpuks siiski peatada ja minema viia.
Ma ei suutnud vastu panna. Ma küsisin, kas tal on õrna aimugi, kust ma võiks endale ühe suure rahnu saada. Teiseks kohtumiseks ilmus ta minu juurde 120kg kiviplokiga ja seletas, et seda kivi, mis hollandi keeles kannab nime blauwe hardsteen, kaevandatakse peamiselt Belgias ning ta isa põhiline varustaja oli mulle ka ühe tüki toonud. Ta küsis, kuhu ta selle panna võib, ja ma osutasin enda magamistoa poole. Ma ei tahtnud, et keegi teine seda näeks. Ta küsis, kas ma olen kindel, sest see on väga raske. Ma ütlesin, et mul on kaks teist korterikaaslast ja küll ma midagi välja nuputan, kui ma seda liigutama pean.
Nii algas minu elu rahnuga. Mul polnud õrna aimugi, mida sellega peale hakata. Ei oskusi, mitte ühtegi ideed ega jõudu, et seda isegi sentimeetri võrra nihutada. Paar korda ma pesin seda ja pühkisin sellelt tolmu. Peamiselt kasutasin aga riidenagina, visates selle otsa kantud rõivaid. Kahe nädala pärast otsustasin, et palun Kellelgi selle uuesti ära viia. Ma saatsin Kellelegi sõnumi, et uurida, kuidas tal läheb, ning mainisin, et mul oli rõõm temaga tutvuda. Keegi vastas, et rõõm oli mõlemapoolne, aga ta ei tundnud meie vahel erilist keemiat ning ei soovi rohkem kohtuda. Pekki. Ma ei saanud ju nüüd paluda tal rahnule järgi tulla.
Rändrahn – eesti märk
Kivikuju mäng: Mängujuht keerutab käest kinni hoides igat mängijat. Käest lahti laskmise hetkel peab mängija tarduma, muutudes kivikujuks. Kui kõik on keerutatud, eksamineerib Mängujuht iga kuju ning valib kõige huvitavamas poosis mängija võitjaks. Võitjast saab uus mängujuht.
Siili joonistus
EAS esitles 2016. aastal graafiliste disainerite koorekihi poolt välja töötatud Eesti riigi visuaalset brändi. Riigi visuaalse identiteedi ühtlustamiseks pandi kokku nii-öelda tööriistakarp, mis koosnes kirjatüüpidest, värviskeemidest, küljendamise nippidest, fotopangast ja muudest disainielementidest. Põhjalikult tervikusse süvenemata korjas meedia üles kombineeritud rändrahnu elementide kujutise nimetades selle uueks Eesti logoks. Netikommentaatorite poolt nimetati kujutis aga "oksendavaks siiliks" ja rahvas oli vihane, et valitsus sellise asja peale raha kulutas. Nii loobuti väljatöötatud kontseptsioonist.
Kivistumine on eesti mütoloogias sageli esinev motiiv. Eriti tihedalt esineb see just pulmalauludes. Pulma nähakse üleminekurituaalina, millel on eriti suur mõju just pruudile. Mitmed lood jutustavad, kus midagi läheb nihu ning tagajärjena kivistub pruut või suisa kõik pulmakülalised.
Ka Kalevipojaga seotud legendides esineb hulgaliselt kivide ja kivistumisega seotud seikasid. Paljusi eesti rahne kutsub rahvasuu kalevipoja lutsukivideks ja ka Toompea on ehitatud Vana Kalevi hauale, kuhu Linda kive kandis. Ühele maha pillatud kivile istunud leinava Linda pisaratest tekkis Ülemiste järv. Iru Ämma kuju nimeline kivi olevat aga piksejumal Uku poolt kiviks muudetud Linda ise.
Rahn jäi minu tuppa ning ma jätkasin otsinguid, et leida endale kiviraiumise õpetaja. Ma võtsin ühendust 70-aastase hollandi skulptori Robiga, kes oli väga rõõmus kuuldes, et ma tahan selle raske materjaliga töötada. Ma külastasin teda tema talus, mis asus Wormeris. Ma olin nii põnevil sellest, et saan lõpuks kivile käed külge panna, kuid Rob tahtis, et ma teeks alustuseks veidi kavandeid. Tema kass oli hiljuti lahkunud ning ta soovis, et ma kujundaksin talle hauakivi. Milline väljakutse… Ma guugeldasin loomade surnuaedu ning sain inspiratsioon Hartsdale’s Canine Cemeteryst, mis asutati 1896. aastal ning on seega kõige vanem loomade surnuaed Ameerika Ühendriikides. Mariah Carey kass on sinna maetud. Ma mõtlesin tasakaalutu kassi skulptuurile Kellegi juures ning proovisin meelde tuletada, mis selle nii karismaatiliseks ja elusaks tegi. Ma olin veendunud, et asi oli kassi poosis. Joonistasin kavandeid ning näitasin neid Robile. Ta ei paistnud eriti rõõmus olevat. Päev hiljem saatsin ma talle meili uurimaks, millal mu järgmine tund aset leiab. Ta vastas, et tal oli rõõm minuga tutvuda, kuid kahjuks ta ei arva, et minust võiks kivikujur saada.
Kalevipoeg ja kivid
Suvel hakkas mind huvitama, kuidas eri kunstnikud on kujutanud rahvuseeposes kividega seotud seikasid. Laenutasin Pärnu Keskraamatukogust kõik saadaolevad illustreeritud Kalevipoja versioonid. Ajavahemikul 1861 - 2009 ilmus eepos üheksateistkümnes trükis. Meeste seas on teost (kaas-)illustreerinud vaid üks naiskunstnik, Edith Paris, luues 1951. aastal ilmunud trükile päisekaunistused. Raamatukoguhoidja silmitses mu virna ja küsis, kas ikka tean, et tegu on ühe ja sama raamatuga. Vastasin, et tean küll, ja toppisin virna kahte suurde kilekotti. Raskeid paunu koju vedades mõtlesin tahtmatult Linda peale.
II laul: Kalevi surm; Kui vana Kalev sureb, asub leinav Linda ta hauale kive tassima.
Kristjan Raud kujutas 1935. aasta trükis Lindat tasasel ja tühjal maastikul kive tassimas. Vaatajatena ei saa me aimu Linda suurusest, kuid alt-üles perspektiiv jätab mulje justkui kõrguks Linda tornina me kohal. Hiiglaslike jäsemetega Linda rohmakas kehahoiak väljendab kivi raskust. Ta hallid rõivad, kombineerituna Raua nurgelise joonistusstiiliga, jätavad mulje, nagu oleks ta ka ise kivist välja tahutud.
1953. aasta väljaandes kujutasid kunstnikud Alo Hoidre, Richard Sagrits ja Ott Kangilaski Lindat kõrguval kivikalmul. Olles seljaga vaataja poole, hoiab ta taas käes suurt rahnu. Tal on seljas rahvariideid ning ta juuksed on kaetud. Vaatajatena oleme me jäetud kivitrepi alumisele mademele. Taustal näeme rahulikku merd ja selget taevast. Ka siin jääb selgusetuks, kas Linda on samuti hiid. Pigem valdab tunne, et peaksime maast kivi haarama ja aitama Lindal kalmu ehitada.
Evald Okase kujutatud 1961. aasta trükis seisab Linda vaataja poole seljaga. Hoides süles kivi, astub ta enesekindlalt mere suunas. Söejoonistuses ümbritsevad teda tume tormine taevas ning kivine maastik. Rahutu loodus peegeldab vaatajale Linda sisemaailma, ent tormine loodus ei paista Lindat heidutavat.
2011. aastal ilmus kauaoodatud inglisekeelne "Kalevipoeg", mille illustreeris Austraalias elav väliseestlane Gunnar Neeme. Teiste eepost kujundanud kunstnike seas on ta ainuke, kes on peategelasi kujutavatest stseenides portreteerinud kive eraldiseisvana. Raamatu alguses istub Linda kivil ja nutab. Ka näeme neitsikive justkui taevast kukkumas. Kivid naivistlikel grafiidijoonistustel kannavad erinevaid sümboleid. Seejärel kohtume taaskord Lindaga meile juba tuttavas seigas ehk kive tassimas. Ta kehajooned ja -kuju sulavad ühte rahnuga, mida ta kannab.
Huvitaval kombel on enamus kunstnikke kujutanud kivi Linda kätel enam-vähem sama suuruselt, ligi neli korda suuremana Linda peast. Ükski joonistus ei reeda vaatajale, et Linda ootab last. Ta on alati kas meie poole seljaga või on ta kõht varjatud.
III laul: Linda saatus; Soome nõid Tuuslar röövib Linda. Tal õnnestub end lahti rebida, kuid jumalad muudavad ta kiviks.
Kahes väljaandes, 1953. ja 1961. aastatel, on kunstnikud kujutanud seika, mil Linda rebib end Tuuslari käest lahti, saades välgutabamuse piksejumal Ukult. Mõlemad illustratsioonid on dünaamilise kompositsiooni ja tugevate kontrastidega ning jäädvustavad rüselust Linda ja Tuuslari vahel. Tuuslar paiskub tahapoole, samal ajal kui Linda viskub vastassuunas. Neid ümbritsevad tormised pilved, vihm ja äike.
Vaid Kristjan Raud on kujutanud momenti pärast rüselust, mil Linda on juba kivistunud. Taamal näeme me rahnu kivisel maastikul, taustal tüüne meri. Ka Gunnar Neeme kujutab ühel oma abstraktsemal illustratsioonil suurt halli kivi, kuid jääb selgusetuks, kas tegemist on sama stseeniga. Seigale võivad vihjata erinevad mustrid kivi taustal, ehk need kujutavad merd ja taevast.
IV laul: Saarepiiga; Kalevipoeg randub saarel, kus võrgutab ilusa tütarlapse. Nad lamad sammaldunud kivivoodil, kuid peagi puhkeb Saarepiiga nutma, äratades nõnda oma vanemad. Kuuldes Kalevipoja nime, kaotab neid tasakaalu ja paiskub vette. Kalevipoeg hüppab talle järele, kuid ei suuda teda leida.
Kalevipoja ja Saarepiiga kohtumist on kujutatud seitsmes eri trükis, olles seega enim illustreeritud seik. Reeglina on nad paigutatud üksteisest eemale. Neljal korral varjume vaatajatena koos Kalevipojaga kivi taha, kust seirame meile selja pööranud Saarepiigat. 1961. aasta trükis vaatab piiga istuvat kangelast tõsise ilmega. 1953. aasta väljaandes oleme lähemal aga Saarepiigale ja näeme Kalevipoega taamal kõndimas. 2011. aasta väljaandes jälgib Saarepiiga merd, seistes meie poole taas seljaga.
Jüri Arraku illustratsioonid Enn Vetemaa 1985. aastal ilmunud raamatule "Kalevipoja mälestused" on silmatorkavad. Arraku joonistused on täis mütoloogilisi sümboleid ning tema arhailised figuurid sulavad kokku loodusvormidega. Ta on kujutanud Kalevipoega ja Saarepiigat seksuaalaktis. Kalevipoja keha katab Saarepiigat, kes lamab rannal, põimudes liiva ja lainetega. Saarepiiga pilk on suunatud kangelase sõrmedele, mis on vajutanud maapinda sügavad vaod ning moodustanud liivast väikese künka. Ta tundub olevat veidi hirmul. Kangelane ei vaata Saarepiigale silma, vaid ta pilk on suunatud kaugusesse. Tema juuksed kõrguvad taevani, saades üheks pilvedega. Taevas jälgivad neid kaks eakat nägu, ilmselt Saarepiiga vanemad. Silmapaar joonistuse vasakul küljel kuulub ehk piksejumal Ukule. Pildil ühtivad justkui kaks loodusjõudu.
VIII laul: Vendade võistlus ja lahkuminek: Kalevipoeg ja tema kaks venda viskavad lutsu, et otsustada, kellest saab järgmine kuningas.
Pea kõik kunstnikud kujutavad vendade kiviheidet ning iga kord on valitud hetk, mil Kalevipoeg valmistub viskeks, käes lutsukivi. Enamasti näeme vendi ähmaste figuuridena taustal. Gunnar Neeme illustratsioonil on Kalevipoeg mähkunud ümber kivi, otsekui saades kiviga üheks.
XX laul: Kalevipoja surm: Kalevipoja mõõk raiub kangelase jalad maha ning pärast surma saadavad jumalat ta põrguväravaid valvama. Ta istub valge hobuse seljas, karistuseks aheldatud rusikatpidi kaljuseina.
1930. aasta trükis on Oskar Hoffmann portreteerinud Kalevipoega harukordselt tumeda peaga ning alasti. XX laulu illustratsioonil istub ta perutava valge hobuse seljas ning proovib oma kätt põrguvärava kiviseinast lahti kiskuda. Neid ümbritsevad kaarnad, ahelad ja läbi seinaprao paistab selge linnurohke taevas.
Gunnar Neeme illustratsioonil näeme detaili Kalevipoja seljast. Me ei näe, kas ta hoiab peos mõõka ega seda kas ta istub hobusel. Kivimüüri ilmestavad taas traditsioonilised sümbolid ja mustrid.
Evald Okas on illustreerinud stseeni peatüki päises. Väikese formaadi tõttu näeme vaid fragmenti blondist Kalevipojast, katsel kätt müürist välja tõmmata. Pildi serval paistab ka kangelase hobune, kuid Kalevipoja raiutud jalad on pildilt välja jäetud.
Heldur Laretei lastele mõeldud trükis istub Kalevipoeg taas valgel hobusel, käsi seinas kinni. Tal on teises käes mõõk, mis katab ta raiutud jalgu. Nii Kalevipoeg kui hobune vaatavad seina ja nende kehahoiakud ei väljenda rahulolematust ega vastuhakku, mõjudes seetõttu üllatavalt staatilisena.
Kristjan Raud on loonud seigale võimsa ja dünaamilise lahenduse. Me näeme Kalevipoega valget hobust taltsutamas. Kangelane on haaranud tagajalgele tõusnud hobuse lakast ning heisanud teise käe sõjakalt pea kohale. Tema pilk on suunatud pimeda koopasuu poole ning tema kehahoiak väljendab võitlusvalmidust. Huvitaval kombel ei paista kumbki ta kätest olevat seina müüritud.
Võrreldes väljaandeid omavahel, on Gunnar Neeme ainuke kunstnik, kes on pannud erilise rõhu just kividele. Ta tegelased on tihti nendega ühte sulanud. On raske öelda, kust lõpeb keha ja kust algab kivi. Nii mõnigi kivi on saanud ka ise tegelase tähtsuse. Tema illustratsioonides on inimesed ja loodus üksteisest lahutamatud.
Kristjan Raual on õnnestunud tabada kivi kui materjali olemust ja omadusi. Ta ei too küll eraldi välja kõiki loos mainitud kive, kuid hoolimata sellest tundub kogu tema visuaalne maailm justkui ise graniidist välja raiutud.
Ma loobusin oma kiviraiumise unistustest ja keskendusin vahelduseks teistele asjadele. Meisterdasin hoopis betoonist kive, nikerdasin puust rehavarre sisse mustreid ja filmisin ennast kivikujuks riietatuna. Igal hommikul alustasin uut projekti ja igaks õhtuks oli mul tollest ideest kõrini. Kuu möödudes eemaldasin riidekuhja oma toas seisvalt rahnult. Ma ei pannud seda kohe tähele, aga kui ma tule põlema panin, nägin rahnul sammalt kasvamas.
Olin liiga muserdunud, et samblaga tegeleda. Kunst sakkis. Mis tähendas omakorda, et kõik muu ka sakkis. Ma sundisin ennast uuele kohtumisele minema. Pidasin pikki vestluseid Kellegi Teisega ning kuidagi õnnestus mul vältida mainimist, et olen kunstnik. Ühel hetkel rääkisime me üksteise perekondadest. Ma mainisin, kuidas mind innustab mu ema pühendumus tema õpilastele ja küsisin tema vanemate kohta. Ta vastas, et ta on lähedane oma isaga, kes on kiviraidur, peamiselt keskendunud hauakivide loomisele. Ei ole võimalik. Jälle. Ma küsisin, mida ma peaks tegema oma rahnuga ja kas ta teab, miks sellel sammal kasvama hakkas. Ta ütles, et ma eemaldaksin sambla ning asetaksin rahnu kõrvale kausitäie piima.
Kalevipoeg ja vanapagan
Kõige elavamalt mõjuvad illustratsioonid Kalevipojast, kus teda ei ole kujutatud pikaldase blondi tohmakana, vaid kergelt vallatu ja võimsa mehemürakana.
Lembit Sarapuu maalil "Kalevipoeg allmaailmas" (1988) on kujutatud Kalevipoja rännakut allilmas. Maalil on särtsakas must-kollane tonaalsus. Alasti kangelane hoiab enda käes põlevat tõrvikut ja on valmis sellega vaatajale vastu vahtimist virutama. Tal on pikad lehvivad lokkis juuksed, mis meenutavad leeke. Ta nägu ei ole kangelaslik, vaid vihane ja kuratlik. Ta peenis on erekteerunud, poos agressiivne ja ta on valmis ründama.
Teise omanäolise Kalevipoja võib leida Glehni pargist. Nikolai von Glehni huvitas majandus, filosoofia ja arhitektuur ning ta lasi ehitada endale mõisa, mis meenutab legolossi. Lossi ümbritsevad palmimaja ja observatoorium ning ka krokodilli ja Kalevipoja skulptuurid, mis oli tema enda järgi modelleeritud. See võib olla üks põhjustest, miks skulptuur nõnda teistest Kalevipoegadest erineb. Kangelasest on saanud justkui multikategelane pika habeme ja kahe sarvega, kes hoiab käes suurt kurikat. Kurikas on kummaline relvavalik, eriti arvestades mõõga rolli tähtsust Kalevipoja lugudes. Kalevipoeg nägi ränka vaeva, et leida endale võimas relv ning teekond selleni ei olnud lihtne: ta surmas süütuid ning seejärel kaotas oma jalad iseenda mõõga läbi. Krokodill ta kõrval peaks viitama sortsile, kes Kalevipoja seljataga hiilis. Kuidas sortsist on saanud krokodill, on omaette müsteerium.
Kohalikud ei tundnud skulptuuris oma kangelast ära ning hakkasid seda kutsuma hoopis "Glehni kuradiks". Pahane von Glehn lasi selle peale püsti panna sildi, millelt võis lugeda: "Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kuradiks kutsuvad mind!" 1915. aastal hävitasid venelased skulptuuri. Kalevipoja skulptuuri Glehni lossi kõrval taastas aastal 1990 Mati Karmin.
Vestlused kellegi teisega inspireerisid mind leidmaks uut õpetajat. Ma guugeldasin lähimaid kivi workshope Amsterdamis ning leidsin ühe 400 meetri kauguselt enda majast, mis nähtavasti kuulus kunstnikule nimega Mirjam, kes annab iganädalasi kivivormimise tunde. Ma saatsin talle meili ja ta kutsus mind proovitundi.
Tundi jõudmine ei olnud eriti lihtne. Kuigi workshop asus 400 meetri kaugusel, eraldas kahte maja suur kraav. Ma pidin tegema ebanormaalselt suure ringi ning ronima üle kõrge aia, sest teeots, mille valisin, oli parasjagu remondis. Mirjam oli külalislahke ja innustus minu entusiasmist. Ta tutvustas mulle kõige pehmemaid kive nagu steatiidid ja alabaster ning ütles mulle, et järgmisel korral võin töötada ükskõik mis kivi kallal.
Ma veetsin kolm järgnevat päeva pehmeid kive vormides. Ma tahtsin, et mul oleks konkreetne, aga saavutatav eesmärk, nii ma otsustasin teha väikse kala ja saata see Kellelegi. Kirjutasin talle kirja instruktsiooniga, kuidas kalast aastalõpu rituaalina lahti saada. Põhimõtteliselt ma vihjasin, et ta lõpuks oma kassi surmast üle saaks. Jah, see võis olla veidi tundetu, kuid tegin seda sellegipoolest.
Kivijahvataja ja siil
“Käsikivilaul” on Setumaalt pärit regilaul, mida lauldi nii töö tegemise kui ka kivijahvatamise mängu saateks. Mängijad seisavad ringis ja imiteerivad käsikivil jahvatamist, hoides kinni ridvast ringi keskel, seda lauldes liigutades. Laulu rütm imiteerib töö tegemist – ringid, mida käsikivi teeb, on meloodias selgelt kuuldavad. Usuti, et töö tegemise jäljendamine muudab päris töö lihtsamaks.
Regilaulu traditsioon arenes välja umbes tuhat aastat enne meie ajaarvamist, enne veel kui soome-ugri hõimud üksteisest lahku lõid. Seega on regilaul omane enamikule soome-ugri rahvastele. Regilaulule on iseloomulikud paralleelsus ja alliteratiivsed värsid, mida kasutas ka Kreutzwald „Kalevipoja“ loomiseks. Eesti regilaule, eriti naiste omi, on palju salvestatud. Tänu neile lauludele on meil võimalik kiigata varasemate põlvede naiste maailma, saades teada nende mõtetest, tunnetest ja tööst. Samas peetakse regilaule ajalooallikana pigem problemaatilisteks, kuna suuliselt edasi antud traditsioon muutub ajas kuni üleskirjutamise hetkeni.
Mõtisklesin milline naistegelane võiks olla eesti naise arhetüüp? Kas töökas, truu ja ilus Linda? Või võrgutav, ent häbelik ja müstiline Saarepiiga? Või kavalad ja metsikud Põrguneitsid?
2018. aastal valisid eestlased rahvusloomaks hundi. Teisele kohale jäi siil. Ka eeposes mängis siil olulist rolli, aidates Kalevipoega kavala nõuga. Tänutäheks andis Kalevipoeg talle tüki oma vammusekraest. Kuuldavasti sai just sellel hetkel siil endale teravate okastega kuue.
Pühade puhul lahkusin Amsterdamist ning läksime vanematega Tallinn- Helsingi-Stockholm kruiisile. Ma küll ei ostnud Helsingi turult maasikaid, kuid muretsesin Stockholmist endale väikese sarvilise kiivri. Ma olin üpriski õnnelik, kuni mulle tuli järsku meelde piim, mille oma tuppa seisma olin jätnud. Pekki, see hakkab haisema! Ma helistasin oma korterikaaslasele ja palusin tal selle ära valada. Ta ütles, et leidis toast ainult tühja kausi. Me eeldasime, et piim oli lihtsalt ära auranud. Tagasimõeldes oli see veits imelik, et ta ei küsinud mu toas oleva hiiglasliku rahnu kohta.
Tagasi koju jõudes leidsin postkastist paki. Keegi oli kala mulle tagasi saatnud, lisades sellele kirja tekstiga: “Sul on seda rohkem vaja kui mul. Ära võta minuga rohkem ühendust.” Ma tundsin, kuidas häbilaine käis üle mu keha. Toppisin kala oma taskusse ning läksin jalutama. Kõndides suurel sillal Flevopargi suunas, võtsin taskust kala ja viskasin selle kanalisse. Tagasi koju jõudes kraapisin oma rahnu samblast puhtaks ning täitsin uue kausi värske piimaga.
Helena Keskküla magistritöö "Sammal ei kasva..." valmis 2021. aastal Sandbergi Instituudi vabade kunstide osakonnas.
Juhendaja:
Jeroen Boomgaard
Tõlge:
Mari Kuuse, Helena Keskküla
Toimetanud:
Mari Kuuse, Helena Keskküla, Taive Saar
kolkaplika.newsletter, mai 2022
Bibliograafia:
(:) Kivisildnik. 2011 Liivlased ja saurused. Pärnu: Jumalikud Ilmutused
(:) Kivisildnik. 2012 Soari evangeelium. Pärnu: Jumalikud Ilmutused
Ehin, Kristiina. 2001 Naise enesetunnetuse peegeldusi Eesti lüroeepilises regilaulus. Tartu
Eisen, Matthias Johann. 1995 Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats
Hiiemäe, Mall. 2011 Pühad kivid Eestimaal. Tallinn: Tammerraamat
Kirsfeldt, Kristian. 2010 Kalevipoeg 2.0. Tallinn: Eesti Ajalehed
Kivirähk, Andrus. 2019 Siniste sarvedega loom. Tallinn: EKSA
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1930. Kalevipoeg. Tallinn: Töökool
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1946. Kalevipoeg. Tallinn: Ühiselu
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1954. Kalevipoeg. Toronto: Ülemaailmne Eesti Kirjandus Orto
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1998. Kalevipoeg. Tallinn: Athena
Kreutzwald, Friedrich Reinhold. 1953 Kalevipoeg. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
Kreutzwald, Friedrich Reinhold. 1961 Kalevipoeg. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
Kreutzwald, Friedrich Reinhold. 1975 Kalevipoeg. Tallinn: Eesti Raamat
Kreutzwald, Friedrich Reinhold. 2009 Kalevipoeg. Tallinn: SE&JS
Kreutzwald, Friedrich Reinhold. 2011 Kalevipoeg. Tartu-Tallinn: Kunst
Kreutzwald, Friedrich Reinhold. 2019 Alg-Kalewipoeg. Tallinn: Ammukaar
Leete, Art. 2018 Soome-ugri saladused. Tallinn: Varrak
Lönnrot, Elias. 2017 Kalevala. London: Vintage
Meri, Lennart. 2008 Hõbevalge. Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus
Mikita, Valdur. 2019 Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm. Välgi metsad
Mägi, Maris. 2017 Naistegelaskujude roll “Kalevipojas”. Tartu
Punga, Sirje. 2004 Eepos "Kalevipoeg" mütoloogia pildikeele valguses. Tartu: Bookmill trükikoda
Raud, Eno. 1976 Kalevipoeg. Tallinn: Eesti Raamat
Soar, Redik. 1975 Esimesilt päevilt. Tallinn: Perioodika
Solomõkova, Irina; Üprus, Helmi. 1962 Kalevipoeg kunstis. Album. Tallinn: Eesti NSV Kirjastus
Summatavet, Kärt. 2013 Kunstniku Kalevipoeg: eepose ja müüdi taasesitus Kristjan Rauast Gunnar Neemeni. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus
Suuroja, Martin. 2007 Eesti Hiiepuud. Tallinn: GeoTrail KS
Tedre, Ülo. 1969-1974 Eesti rahvalaulud. Antoloogia. Tallinn
Vetemaa, Enn. 1985 Kalevipoja mälestused. Tallinn: Eesti Raamat
Veebiallikad:
(12.12.2020) Eesti Kalevipoeg soome sortse sugemas.
(02.12.2020) Rändrahnud.
Juske, Ants. (06.11.2020) Kalevipoeg kunstis. Eesti Päevaleht
Kiivet, Elo (08.12.2020) Kivist naised on nähtamatud. Sirp
Koit, Roland (06.10.2020) Saaremaal avastati neli ringvall-linnust. Meie Maa
Lang, Valter (15.11.2020) Pilteepos Kalevipoeg.
Markus, Kristel (06.12.2020) Rahvuslik, ilus ja ohutu. Sirp
Mägi, Marika (10.12.2020) Kes olid viikingid?
Paulus, Karin (06.12.2020) Suri Kalevi kommide kujundaja Vaike Pääsuke. kultuur.err
Pärli, Merilin (06.12.2020) New national brand's results still far behind popular EST-concept. err.ee
Roose, Celia (07.12.2020) Regilaulu käsitlemisest põhikooli muusikaõpetuses.
Tammjärv, Maia (28.11.2020) Kalevipoeg kui eesti mehe arhetüüp (?). Müürileht
Telve, Keiu (20.12.2020) Soomes töötamine ei ole pillerkaar ehk pendeltöötajate perekonna kaitseks. Postimees