Yiddishkeit - Jidiš
Nicolas Rousseau seeria "Tasased hääled" kuues osa.
Lugude seeria “Tasased hääled” kutsub lugejat avastama kohti üle Euroopa, kus kord kõlasid keeled, mille kõnelejaskond on aja jooksul taandunud vaid väikesteks kogukondadeks. Vaiksed maailmad, kus tasased hääled jutustavad lugusid vähemuskeeltest. Seeria kuuendas ehk viimases osas võtame luubi alla kord üle Kesk- ja Ida-Euroopa kõlanud aškenazi juudi rahva jidiš keele.
Mürtsub klarnet ja nutab viiul, saatjaks kontrabassi sünkoopiline rütm ja akordioni või tsimbalomi akordid. Nõnda mängib klezmer'i ansambel meloodiaid, nii kurbi kui õnnelike. Sageli seostataksegi klezmer'i muusikat väljendiga "naer läbi pisarate", sest palades kasutatakse palju keerutavaid muusikalisi ornamente ehk dreydlekh'e. Krekhts ("urin" või "kurtmine"), kneytsh ("kortsutamine") ja kvetsh ("surve") on erinevad dreydlekh'id, mille eesmärk on imiteerida inimhäält, eriti sellistel instrumentidel nagu viiul ja klarnet. Olles ka ise klarnetimängija, köitis mind klezmeri muusika tuttavlik melanhoolia, seikluslik elavus ja salapärane vaimsus juba varakult. Nii mängija kui ka kuulajana on olnud stiil mu lemmikmuusikaks. Paeluval klezmeri muusikal on jutustav jõud.
Shpil zhe mir a lidele in yiddish
Dervekn zol es freyd un nit keyn khidesh
Az ale groys un kleyn zoln kenen dos farshteyn
Fun moyl tzu moyl dos lidele zol geyn
Shpil shpil klezmer shpil
Veyst dokh vos ikh meyn un vos ikh vil
Shpil shpil shpil a nigdl far mir
Shpil mit hartz un mit gefil
Laula mulle laulu juudi vaimsusest
parem äratagu see lõbu kui leina
nii, et kõik vanad kui norred saaks aru
suust suhu olgu ta lauldud
Mängi, mängi, muusik, mängi
mängi mu mõtetest ja kirest
mängi, mängi, pala mulle mängi,
mängi südamest ja hingest
Rufen Tsarfart, Kaunase getost
Klezmer on Kesk- ja Ida-Euroopa aškenazi juudi rahva muusika, millesse on põimunud mõju kõigist regiooni piirkondadest: nii Osmanite (eriti Balkani), mustlasmuusikast, saksa ja slaavi rahvatantsudest kui ka religioossest juudi muusikast jm. Eriliseks teeb klezmeri unikaalne mängustiil, mis tugineb juba mainitud spetsiifilistele ornamentidel (dreydlekh) ja muusikale omapärastel kadentsidel. Klezmer'i repertuaar on mitmekesine, hõlmates tantsumuusikat (mida sageli nimetatakse freylekh ehk "rõõmsaks muusikaks"), virtuoosseid improvisatsioone (s.h. vokaalimprovisatsioon nimetusega nigun) ja rituaalseid meloodiaid juudi elusündmuste jaoks (nagu nt bar mitzvah, pulmad, matused jne). Muusikutel, keda kutsutakse klezmorim, ei ole enamasti korralikku muusikalist väljaõpet ning meloodiad õpetati järgmistele põlvkondadele suuliselt. Klezmeri interpreteerimisel on kesksel kohal eneseväljendus, improvisatsioonid ja variatsioonid.
Klezmer muusika on enamasti instrumentaalne, kuid repertuaaris on ka hulganisti laule. Neid lauldakse enamasti aškenazi ehk jidiši keeles ning muusika ja keel on omavahel tihedalt seotud. Jidiši keel kuulub germaani keelte hulka ning keele juured ulatuvad tagasi 9. sajandi kõrgsaksa keelde, mil jidiš hakkas vaikselt saksa keelest murduma. Tänini on keelel palju ühist saksa keele sõnavaraga. Enamik dialekte/murdeid on laenanud sõnu ka slaavi keeltest, peamiselt poola ja vene keeltest. Mõned sõnad, enamasti religioosse tähendusega, on aga heebrea päritoluga.
Ehk imestate miks Poola, Ukraina ja Leedu territooriumitel elavad juudid räägivad saksa keelega seotud keelt. Aimu saamiseks peame vaatama lühidalt juudi diasporaa ajalugu Euroopas. Millal, miks ja kuidas täpselt aškenazi juudid Euroopasse asusid on tänini mõnevõrra ebaselge. Tundub, et esmalt asusid aškenazi juudid Reini jõe ümbrusesse Rooma impeeriumi lõpuajastul, kuid alles 9. sajandi alguses, Karl Suure valitsemisajal puhkes kogukond piirkonnas õitsele ja tasapisi võeti omaks ka kohalik germaani keel. Põhjuseks oli ilmselt Karl Suure poliitika, mis andis juutidele vabaduse ja õigused. Õitsele puhkenud kogukondadest linnades nagu Speyer, Worms ja Mainz said peagi olulised juudi kultuurikeskused.
Õitsenguaeg ent ei kestnud kaua. 11. sajandi lõpus elavndasid Jeruusalemma ristisõjad Euroopas religioosset meelestatust ning juute asuti massiliselt mõrvama. 1096. aasta Reinimaa veresaunad laastasid kõigi eelmainitud linnade juudi kogukondi. 13. ja 14. sajandil lisandusid massilisele vägivallale ka ametlikud dekreedid, mis sundisid juute välja nii Inglismaalt, Prantsusmaal kui ka Saksamaalt. Vahepeal, 14. sajandil, tõusis aga Poolas võimule uus kuningas, Kazimierz III Suur. Kazimierz, kes oli tuntud kohtu- ja õigusreformide ning esimese Poola ülikooli rajamise poolest, oli ka visa juutide kaitsja. Ta kutsus juute elama Poola, täpsemalt Poola toonasesse pealinna Krakówi, kus saabujad leidsid endale kodu kuninga nime kandvas linnaosa. Sündmuste ajel asusidki paljud juudid ümber ida poole, jättes Reini jõe kaldad ja liikudes Poola toonastele aladele. Tänaseks on jagatud need alad mitme Euroopa riigi vahel: Poola, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova.
1772. aastal lakkas Poola, mis oli tol hetkel Euroopa suurim riik, olemast. Esimese Poola jagamise ajal jagunes territoorium Austria, Venemaa ja Preisimaa vahel. Enamik juutide poolt asustatud aladest läks Venemaa kätte. Vene impeeriumi laienemisega lääne suunas halvenesid juutide elutingimused üha enam. Nikolai I oli esimene, kes kehtestas Venemaal elavatele juutidele piirangud, määratledes Juutide asustuspiirkonna. Asustuspiirkond oli administratiivselt määratletud territoorium, mille piires oli juutidel lubatud elada, samal ajal kui väljaspool ala oli elamine enamasti keelatud. Piirkonnast väljapoole jäi ka hulk linnu ning samaaegselt oli neil keelatud omada põllumaad. Olukorra sunnil jäid juudid vahepealsele, piiritletud territooriumile, kus nad võisid vabalt liikuda, kuid kust neil oli keelatud lahkuda. Seega ei saanud nad asuda ei linna ega maale.
Paradokaalsel kombel puhkes aga samaaegselt piirkonnas õitsele juudi kultuur, eriti jidiši keelne. Sünged elutingimused tugevndasid juudi kogukondasid shtetls'ites ehk asustamispiirkonda jäävates väikelinnades. Vaesunud asulates levis märkimisväärne solidaarsus, mis tugevndas juudi rahvuse ehk Yiddishkeit'i teadvust. Lokkas jidiši keelne kirjandus (s.h kirjanikega nagu Sholem Aleichem), teater ja muidugi ka muusika. Juudi kultuur jõudis ka suurematesse linnadesse nagu Lviv, Vilnius, Łódź ja Odessa, millest said juudi kultuurielu olulised keskused. Samal ajal arenes intellektuaalne ja vaimne elu ješivates ehk religioossesetes koolides. shtetls'i kohutavad elutingimused ja kõrge sündimus kannustasid juute aga taaskord välja rändama ning peagi põimusid juudi intellektuaalsed ja kultuurilised ringkonnad ülejäänud maailma kultuurimaastikuga.
Do ligt a Id a posheter
Geshriben Idish-Daitsh far vayber
Un faren prosten folk hot er geven a humorist a shrayber
[...]
Un davka de mol geven der oylem hot gelacht
geklutched un fleg zich fleyen
Doch er gekrenkt dos veys nor got
Besod, az keyner zol nit zeen
Siin lamab juut, lihtsakene,
kirjutas jidiši keeles naistele
ja huumori kirjanik oli tavarahvale
[...]
kuid täpselt siis, mil maailm naeris
plaksutades käsi oma süles
ta nuttis - ainult jumal teadis
salaja, et keegi ei näeks
Sholem Aleichemi hauakivile graveeritud luuletus, mille ta ise kirjutas.
Ehkki Yiddishkeit'ile on omane tugev ühtekuuluvustunne, on aškenazi juudid siiski kultuuriliselt mitmekesised. Ehk on parim näide kõnelejaskonna kultuurilisest mitmekesisusest lõhe kahe peamise murde poylish ja litvish ning murrete kõnelejate vahel. Murdeerinevusele lisaks erinesid kaks kõnelejaskonda ka kultuuris, vaimsuses ja isegi kokakunstis. poylish jidišit kõneldakse peamiselt tänapäeva Lääne-Ukrainas ja osaliselt Lõuna-Poolas, samas kui litvish'i kõnelejasond jääb Leedu ja Valgevene aladele. Mõlemat rühma eristab üksteisest erinev usuline praktika. Hassidism ehk vaimne taaselustusliikumine pärineb Poola ja Lääne-Ukraina aladelt, samas kui Leedu aladel elavad juudid vastandasid end traditsioonilisele lähenemisviisile, mida iseloomustab intellektuaalne Talmudi uurimine. Seetõttu peetakse poylish'i kõnelejaskonda tihti emotsionaalsemateks ja usklikemaks ning litvish'i kõnelejaskonda nähakse ratsionaalsemate ja haritumatena.
Erinevus kahe kogukonna vahel jõuab aga ka kaugemale kui murre, mida nad räägivad, või vaimne praktika, mida järgivad. Ka Gefilte Fish ehk traditsioonilist juudi kalapallirooga peetakse kahe kogukonna oluliseks eristajaks. Poylish kõnelejaskond valmistab rooga traditsiooniliselt pipraga ning litvish kõnelejaskond suhkruga. Piir kahe kulinaarse stiili vahel sobitud ideaalselt dialekti ja religioosse eraldusjoone kohale. Keeleteadlane Marvin Herzog on kutsunud kahe murde vahelist joont isegi otseselt "Gefilte Fish jooneks": "Minnes mööda magus-soolast joont, näeme enamat kui lihtsalt maitse erinevus. [...] Kaks kogukonda loovad kaardi, mis joondub täpselt magusa ja soolase kulinaarse joonega. See jaotus ei kaardista ühtegi muud poliitist või looduslikku piiri, vaid on rangelt juudi geograafia. Ütle meile, kuidas valmistad sa oma kalapallid, ja me ütleme sulle, kes sa oled."
Gefilte Fish - vos ken zayn beser?
Dos vet zogn a yeder yid.
Ikh bin take a groyser freser
Nor vi makht men dem fish veys ikh nit.
Ikh hob lib dem fish, mayn khakhome,
Alts eyns funem taykh tsi fun yam,
Gegreyt mit a bisl neshome
Zol hobn a yidishn tam!
Kalapallid, mis võiks olla parem?
Iga juut kinnitaks seda
Kuigi söön ma kala himuga,
ei oska ma seda valmistada
Mu targake, ma armastan kala
Pole vahet, kas järvest või merest
Valmistamiseks tükk hinge vala,
et tal oleks jidiš maitse!
Roman Grinbergi luuletus "Gefilte Fish"
19. sajandi lõpus halvenes juutide olukord Euroopas veelgi. Tsaar Aleksander III õhutusel sai Venemaast antisemitismi laboratoorium. Tema vaenulikkus juutide suhtes tõi kaasa juutide sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste järsu halvenemise. Lisaks kutsus tsaar rahvast üles juutide vastasele vägivallale, mille tulemuseks olid ulatuslikud juudivastaste rahutuste lained aastatel 1881-1884. Vägivaldsed sündmused said nimeks progrom, mida hiljem laenati vene keelest paljudesse teistessegi keeltesse. Järjestikused progrommide lained jätkusid ka 20. sajandil, eriti 1905. aasta revolutsiooni ajal. Paljud inimesed pidasid revolutsiooni juutide poolt korraldatud vandenõuks ning säärane mõttelaad päädis tuhandete juutide mõrvamise, juudi ettevõtete süstemaatilist rüüstamise ja juudi naiste vägistamisega.
Vene natsionalistlikes ringkondades välja töötatud retoorika leidis sõja, šovinismi ja irredentsismi poolt domineeritud ajastul kõlavat vastukaja kogu Euroopas. Juudivastane vihkamine saavutas haripunkti Saksamaal, kus paljud juudid olid esialgu leidnud varjupaiga Venemaa pogrommide eest. Õudus kulmineerus holokaustiga Teise maailmasõja jooksul. Algselt Euroopas elanud 8,8 miljonist juudist 6 miljonit mõrvati jumalt hävituslaagrites või hukati surmakomnandode poolt. Holokaust tegi järsu lõpu juudi kultuurile Euroopas ja nii ka jidiši keele dünaamilisele arengule, mille enamus kõnelejaid hukkus genotsiidis.
Tänapäeval elab enamik jidiši keele kõnelejaid Ameerika Ühendriikides, kuhu aškenazi juudid emigreerusid nii enne kui pärast Teist maailmasõda. Keel on eriti hästi säilinud New Yorgi osariigi hassiidi kogukondades. Jidiš on endiselt enamuskeeleks piirkondades nagu Brooklyni linnajaos Williamsburgis või osades Orange County maakondades, moodustades seega jidiši keelsed saarekesed üldiselt inglisekeelses ookeanis. Tänu suurele sündivusele neis religioossetes kogukondades on keele kõnelejate arv viimastel aastatel veidi, kuid üllatavalt kasvanud. Üleüldiselt on siiski kunagi üle 11 miljoni kõnelejaga keelekogukond tänaseks kahanenud kokku alla miljoni kõnelejani. Pärast maailmasõda Iisraelis loodud juudi riik sai riigi keeleks heebrea keele, mis on asendanud jidiši kui peamise juutide poolt kõneldava keele.
A shprakh iz a dialekt mit an armey un flot.
Keel on sõja- ja mereväega murre.
Max Weinreich
Max Weinreich oli Lätis Kuldīgas sündinud juudi keeleteadlane. Kuldīga muuseas ei asu kaugel Kuramaast ja liivi rannikust, kust kord alustasime oma teekonda läbi vähemuskeelte. Max Weinreich'i emakeel ei olnud jidiš, vaid ta rääkis saksa keelt, nagu enamus Kuramaa juute. Endises Kuramaa hertsogiriigis, mis oli oma aja kohta väga liberaalne mikroriik, olid juudid saksakeelsesse eliiti hästi integreeritud. Siiski oli keeleteadlane vaimustunud jidiši keelest, mida räägiti naaberriigis Leedus. Weinreich oli üks juudi Kesk- ja Ida-Euroopa kultuurilugu uuriva, säilitava ja õpetava YIVO organisatsiooni asutajatest. 1945. aasta YIVO konverentsil lausus ta üleval välja toodud ja nüüdseks kuulsa tsitaadi.
Tsitaadiga kinnitab Max Weinreich, et keele ja murde eristamine on alati poliitilineja mitte keeleline eristamine. Kindlasti kasutatakse termineid "keel" ja "murre" ka keeleteaduses, kuid mitte kunagi üksteisele vastanduvatena. Keel on struktureeritud suhtlussüsteem, mis on kogukonnale ühine. Murre on keele erivorm ja viitab konkreetse kõnelejarühma poolt kasutatavale variandile. Neid keeleteaduslikke määratlusi järgides on iga murre keel ja iga keel murre. Me lihtsalt ei räägi samast asjast, kui me neid kahte sõna kasutame.
Seega on huvitavam Weinreichi sõnastatud poliitiline eristamine. Meil on kalduvus kasutada sõnu keel ja murre, et peegeldada staatust. Keel on meie meelest ülem kui murre, mis tegelikult tähendab vaid ühe murde edukust kinnitada oma olemasolu teiste murrete üle. Võib-olla mitte armee ja mereväega, nagu Weinreich soovitab, vaid vähemalt aktiivse praktiseerimise, kinnitamise, hariduse või suulise ja/või kirjaliku kirjanduse loomise kaudu. Keele edasiandmine praktiseerides suurendab keele olemasolu. Isegi kui keele kõnelejaid on alles jäänud vaid käputäis, kannab nende kollektiivne ja isiklik keelepraktika keele lugusid, hoiab mälu ja võimendab kõnelejate vaikset häält.
_________________
Nicolas Rousseau on Eestis elav ja töötav prantsuse ja bretooni päritolu keeleuurija.
Artikkel "Līvõd rānda - Liivi rannik" on esimene osa kolkaplika.newsletteri jaoks valminud seeriast "Tasased hääled", mis tutvustab erinevaid vähemuskeeli Euroopas. Seeria on kirjutatud inglise keeles, originaal tiitel on "Quiet Voices".
"Tasased hääled" seeria:
Inglise keelest tõlkinud ja toimetanud MTÜ Kolkaplika.
kolkaplika.newsletter, mai 2022