Kolkaplika
Sápmi - Saamimaa
Nicolas Rousseau seeria "Tasased hääled" kolmas osa.
Lugude seeria “Tasased hääled” kutsub lugejat avastama kohti üle Euroopa, kus kord kõlasid keeled, mille kõnelejaskond on aja jooksul taandunud vaid väikesteks kogukondadeks. Vaiksed maailmad, kus tasased hääled jutustavad lugusid vähemuskeeltest. Kolmandas osas suundub autor Saamimaale.
Seekordsel rännakul Euroopa vähemuskeelte otsingul soovin teid kutsuda ühte külmimasse ja kõrvalisemasse paika Euroopa maailmajao põhjapoolses otsas. Mõned nädalad tagasi algas siin polaaröö ja järgmisel korral tõuseb päike horisondi tagant alles jaanuari keskpaigas. Maad katab sügisest saati paksesenud lumekiht ja nüüd, kus päike end enam ei näita, kukuvad kraadid esimese kevade sulani järsult. Polaaröö pimeduse murravad aeg-ajalt vaid virmalised.
Paigast, mille loodus ei näi soosivat elu, leiame eest saami rahva. Põhja-Euroopa põlisrahva eluala katab suurt osa Fennoskandia¹¹ Fennoskandia on Soome geoloogi Wilhelm Ramsay poolt kasutusele võetud nimi, millega ta tähistas geoloogiliselt terviklikku ala Põhja-Euroopas, kuhu kuuluvad Soome, kogu Karjala, Koola poolsaar ja suurem osa Skandinaavia poolsaarest. (wikipedia) põhjarannikust ja mägisest sisemaast. Vahelduva maastikuga maa-ala on jaotatud poliitiliselt nelja riigi vahel. Territooriumi kirde poolne osa kuulub Norra Kuningriigile ja kulgeb mööda Põhja-Jäämere rannikut. Maastiku moodustavad fjordid, sügavad orud, mäed ja liustikud. Rootsile kuulub lõunasse jääv mägismaa kiirevooluliste jõgedega, mis suubuvad Läänemere Põhjalahte. Saamimaa traditsiooniline keskus, rabade ja järvede rikas soine platoo, asub Soome Vabariigi territooriumil. Idas elavad saamid peamiselt Venemaale kuuluva Koola poolsaare tundras.
Traditsiooniliselt kutsutakse saamide poolt asustatud alasid Lapimaaks. Nii nimetatakse Saamimaad peale eesti keele veel mitmetes teistes keeltes: Lapland, Lappland, Laponia, Lappi. Nimetuse pärinemislugu pole täiesti teada, aga üldiselt arvatakse, et nimetus tuleneb rootsi keelsest (ja nii ka eesti keelde jõudnud) sõnast "lapp", millega viidati saamide riietumise stiilile. Saami rahvarõivad olid kokku õmmeldud põhjapõtrade ja teiste loomade nahkadest ning enamik saame usub, et viide oli mõeldud neid salvama kui "metsikut", "matslikku", "vähearenenud" või "harimatut" rahvast. Nimetuse problemaatilisusest hoolimata on "Lapland" endiselt ametliku nimetusena kasutuses nii rootsi kui soome keeles ning ka turismisektor on agar regiooni just Lapimaana turundama. Nimetus on laialdaselt kasutusel ja välismaalaste seas pigem positiivse alatooniga. Saamid ise kutsuvad maaala Sápmiks, mis otsetõlkes tähendab „saami rahva maa“. Täna on rootsi ja norra keeltes kasutusel ka Sameland ehk Saamimaa.
Sámi eatnan duoddarat
dan sámi máná ruovttu
Galbma garra geađge gietkka
liegga litna salla
Biegga doalvu
biegga buktá
duottar dat lea duottar
Duoddar duohken
duoddar askkis
sámiid salla
dorvu
Saamimaa laineline tundra
see muld, kodu saami lapsele
härmatisest karastunud kivine häll
soojalt, õrnalt embab
Tuul võtab
Tuul toob
aga tundra jääb tundraks
Varjupaigas taamal
mägismaa südames
asub kaitstud süli
Saamide maa
katkend Nils-Aslak Valkepää joik'ist "Sámi eatnan duoddarat"
Saamid asusid Fennoskandia põhja-ossa pärast viimast jääaaega ning on maa-ala asustanud sest ajast peale. Varasemalt võis saame kohata ka rohkem Skandinaavia poolsaare lõuna pool ent viikingite maavallutusagressioonid sundisid saami rahvaid üha enam põhja ja sisemaa poole taganema. Saamide õitsev eluviis jäi aga nende esmasest saabumisest peale pikalt praktiliselt muutumatuks. Kaua eirasid nad mujal Euroopas toimuvaid arenguid, mistõttu võrreldakse neid tihti Ameerika indiaanlaste või Siberi põlisrahvastega. Võrdlust toetavad näiteks sarnasused rahvaste kultuuris ja sotsiaalses elukorralduses. Traditsiooniliselt olid saamid animistid, kelle spirituaalsuse kesmest võis leida noaidi ehk Saami šamaani. Noaidile omistati võimet võtta riituste käigus ühendust teispoolsusega, kasutades selleks trumme, retsiteerimist ja inimtekkelisi labürinte. Suur osa saami rahvast praktiseeris oma usku kuni 18. sajandini. Traditsioonilised sissetulekuallikad olid küttimine, kalastus ja kõige märkimisväärsemalt põhjapõtrade karjatamine. Tänaseni, pärast pikka assimileerumise ajastut ja noorte saamide linnastumist, moodustab põhjapõtrade karjatamine ligi 10% saamide elatisest.
Saamidel puudub üks ja sama keel, pigem moodustavad saami keeled omaette perekonna, kuhu kuulub kaksteist eri keelt. Tänaseks on neist alles 9 või 10. Neid keeli võib leida üle kogu Saamimaa, alates Trøndelagi maakonnast Lõuna-Norras kuni Jämtlandini Rootsis, kus lõunasaami keelt räägib täna ligi 600 inimest. Idas, Koola poolsaarel, rääkis 2010. aastal kaks vanema põlvkonna esindajat veel Ter Sami keelt. Keelekogukonnas kokku on ligi 30 000 inimest, neist kaks kolmandikku (ligi 20 000) räägib põhjasaami keelt. Põhjasaami aladel²² Põhja-Saami ala on jaotatud Norra, Rootsi ja Soome vahel ning hoomab suurt osa Saamimaa südamest ja Soome rannikust. kasutatakse keelt mitmetes keskustes administratiivse keelena, kaasa arvatud Utsjokis (Soomes), Gáivuotnas (Norras) ja Kautokeinos (Norras). Viimases räägib aktiivselt keelt ligi 90% elanikkonnast ja seal asuvad mitmed saami koolid, institutsioonid, meediamajad ning samuti Saami teater. Tromsøs, mis on regiooni kõige suurem linn, asub aktiivne kogukond noori ja haritud saame, kelle huvi enda keele ja kultuuri vastu on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud.
Kuigi saami keeled kuuluvad soome-ugri keelte hulka, moodustavad nad keeleperekonnas eri haru, eristudes Eesti-Soome ning Ungari harudest. Hoolimata ilmselgetest sarnasustest teiste soome-ugri keeltega, on saami keeltel mitmeid eripärasusi. Üks kindel erisus on näiteks, et lisaks ainsusele ja mitmusele, on saami keeltes kasutuses ka kaksus, mis tähistab paari. Kaksus ei väljendu vaid nimisõnade ja tegusõnade kaksikvormis, vaid ka isikulises asesõnas „meie kaks siin“ vastandina „meile“, mis eesti keeles võib tähistata nii kaht kui enamat inimest.
Pikalt puudus saamidel kirjalik keel. Ortograafid on tänaseks välja arendanud kirjaliku versiooni kaheksale saami keelele, kasutades selleks enamasti ladina tähestikku ja mõne Venemaal paikeva keele puhul ka kirillitsat. Kultuuri kanti enne keelele kirjaliku vormi loomist edasi suuliselt. Kõige tähelepanuväärsem näide Saami suulisest kultuurist on joik. Joik on traditsiooniline lauluviis saami muusikas, mida seostatakse lähedaselt šamaani vaimsusega. Iga joik väljendab spirituaalset peegeldust inimesest, loomast või paigast, imiteerides looduse hääli. Traditsiooniline joik koosneb lühikesest lüürest või puudub lüürika täielikult ning improviseerimine ei ole ebatavaline. Ristiusustamise ajastul peeti lauluviisi, mida seostati loitsimisega, patuseks ja keelati mitmetes paikades. Hoolimata katsest traditsiooni alla suruda, on tänapäeval tekkinud uus huvi praktika vastu ja traditsioonilisel lauluviisil on oma koht ka kaasaegses saami muusikas. joik elemente võib leida nii popp- kui heavy metali muusikastiilidest.
Goaskinviellja, goas besan duinna fas girddašit
Guhkikin davvin dávggáid vuolde oidnen mun du vielljaid girdimin
Oidnen sin balvvaid voul’ luoitimin
Gohččo jearrat geat čatne du soajáid nie čavgadit
Goaskinviellja, goas besan duinna fas girddašit
Kotkas vennake, mil lased mul endaga taas lennata
Kaugel põhjas suure vankri all nägin su vendi hõljumas
Nägin neid end vabastamas lõputu taeva all
Nad ütlesid, mine küsi, kes sidus kinni su tiivad
Kotkas vennake, mil lased mul endaga taas lennata
Katkend Mari Boine joik'ist "Goaskinviellja"
Ajalooliselt olid saamidel ja nende naabritel viikingitel erinevad majanduslikud tuluallikad ja nad elasid üksteisest suhteliselt eraldatuna. Sajandeid eksisteerisid kaks kogukonda üksteisega justkui paralleelselt, haruldased kokkupuuted üksnes kaubavahetuseks, kui saamid vahetasid püütud kala ja loomanahku viikingite soola, vilja ja metalli vastu. 16. sajandil toimusid nii Taani-Norras, Rootsis kui ka Venemaal järsud majanduslikud arengud, mille käigus riigid laiendasid oma tegevusi üha rohkem ka põhjas asuvatele territooriumidele, tekitades nii survet seal elavatele saamidele. Samal ajal kui Venemaa tungis Barentsi mereni ja Rootsi piiras Põhjalahte, koloniseeris Taani-Norra terve Atlandi ookeani idaranniku. Riikide jõhkra laienemise tulemusena olid saamid sunnitud liikuma üha rohkem sisemaale ja kalapüüdmise olulisus saamide elus langes. Peamiseks tuluallikaks sai põhjapõtrade karjatamine. Samal ajal asusid kolm riiki omavahelisi riigi piire paika panema. See tõi saamidele, kelle elualad jäid nüüd riikide piiridesse, kaasa maksud. Samuti kasvas riikide huvi saame kui viimaseid paganaid Euroopas ristiusustada.
Kiirelt arenevas maailmas pidid nüüd majanduslikult marginaliseeritud saamid vastu astuma üha suurematele väljakutsetele. 19. ja 20. sajandi rahvuslike ärkamiste käigus kehtestati kohustuslik haridus. Nii Norra kui Rootsi võtsid vastu kultuuride normaliseerimist dikteerivad seadused, mis tähendas, et saami keeled ja saamide eluviisid keelati koolides ja saami lapsed pidid kannatama Norra ja Rootsi koolides diskrimineerimist. Rootsis arendas Riiklik Rassibioloogia Instituut, mis vastutas nii elavate kui surnud saamide uurimise eest, välja rassipõhise segregatsiooni. Norra poolsed võimud asusid aga jõudsalt saami populatsiooni enda maalt välja ajama. Selleks kasutati maaomandiseadust, mille järgi tohtis maad omada vaid norra keelt kõnelev ja norra nime kandev inimene. Vaesusest pääsemiseks proovisid saamid üha enam assimileeruda. Paljud vastuvõetud diskrimineerivad seadused kehtisid mõlemas riigis veel kuni 1970. aastateni.
Tänasel päeval proovivad kõik riigid oma minevikku heastada, tunnustades saami rahvast ja andes neile vajalikud õigused ja kaitse. Nii Norras, Rootsis kui Soomes on selleks puhuks loodud Saami parlament. Samas ei ole juhud saamide diskrimineerimisest ka täna täielikult kadunud ning probleeme maaomandiõiguste pärast pole suudetud lahendada. Traditsiooniliselt olid saamid pigem rändrahvas, mis on vastuolus tänapäevase eraomandi kultuuriga.
ii vejolaš fasttes gávpogiin luohpat
diimmu vuostá dáistalit maŋimuš sohkabuolvvat
vel duostá náitalit vaikko johka lea duolvvas
eallis ii leat hoahppu maŋimuš ságain
áiggehis váimmus šealgá davimus ája
pole võimalik loobuda inetutest linnadest
viimsed põlved võitlevad ajakulgemise vastu
inimesed endiselt abielluvad, kuigi jõgi on must
viimsetel kõnelustel ei ole elu rutta elu veel
siin ajatus südames, virvendab põhjapoolseim oja
Katkend saami räppari Ailu Valle lüürest "Áiggi ràvdnjin"
Saami kultuuri uuestisünd on viimastel aastatel olnud eriti tähelepanuväärne kui vaadata keeli kõnelevate inimeste arvu. 19. ja 20. sajandi jooksul oli saami keelte kõnelejate arv pidevas languses ning enamik saami keeli on tänaseni väljasuremisohus. Samas õpib viimastel aastatel üha enam lapsi saami keeli kõnelema. Hea näite, kuidas puhuda keelele sisse uut elujõudu, võib leida inari saami kogukonnast. Keel, mida räägitakse Põhja-Soomes Inari järve kallastel, erineb põhja-saami keelest ja on pigem seotud tänapäeva Venemaal räägitavate saami keeltega. 2007. aastal kõneles vaid 269 inimest inari saami keelt, kuid 2018. aastaks on kõnelejaskond kasvanud 400 inimeseni. Oluline element selles vapustavas keele elustamise katses on just varajasele haridusele suunatud keelepesade kasv. Anarâškielâ servi (Inari keele ühendus) alustas keeleprogrammiga juba 1997. aastal kui loodi kolme kuni kuue aastastele lastele Inari keelel põhinevad lastehoiud Inari ja Ivalo piirkondades. Inari keele taassünd on üks kõige edukamaid näiteid vähemuskeele taastamisest ja eeskujulik mudel keelepoliitika planeerimiseks. Alustades efektiivselt varajasest haridusest on programm toonud keelekogukonnas kaasa üleüldise võimestatuse ning kandunud üle ka teistesse valdkondadesse. Tänaseks on kasvanud ka inari saami keelsete raamatute ja ajalehtede avaldamine ning keel on jõudnud ka muusikaase, näiteks kasutab keelt oma muusikas saami räppar Amoc.
Jällegi võib tõdeda, et vähemuskeeli jälgides on lihtne muutuda pessimistlikuks, kuid see ei tähenda, et nende hääbumist ei oleks võimalik peatada. Väikesed ja hästi läbimõeldud käigud koos hoolikalt kujundatud keelepoliitikaga võivad olla piisavad, et anda väikesele keelele uut elujõudu. See on aga võimalik vaid siis kui keelekogukond ise on teadlik ja uhke oma kultuurilise pärandi üle. Liiga tihti peavad just vähemuskeelte kõnelejad ise enda keelt justkui ebaoluliseks ja kannavad endas edasi valusa ajalookäigu poolt juurutatud häbitunnet. Inari saami keele elustamise lugu on inspireeriv. Kui võimestame keelte kandjaid, isegi kui neilt on varasemalt võetud võimalus luua ise oma ajalugu, võib kogukond leida jõu kirjutada tänane päev ja tulevik ajalooks juba omas keeles.
_________________
Nicolas Rousseau on Eestis elav ja töötav prantsuse ja bretooni päritolu keeleuurija.
Artikkel "Līvõd rānda - Liivi rannik" on esimene osa kolkaplika.newsletteri jaoks valminud seeriast "Tasased hääled", mis tutvustab erinevaid vähemuskeeli Euroopas. Seeria on kirjutatud inglise keeles, originaal tiitel on "Quiet Voices".
"Tasased hääled" seeria:
Inglise keelest tõlkinud ja toimetanud MTÜ Kolkaplika.
kolkaplika.newsletter, detsember 2021