Sorbid & Wilamowice
Nicolas Rousseau seeria "Tasased hääled" viies osa.
Lugude seeria “Tasased hääled” kutsub lugejat avastama kohti üle Euroopa, kus kord kõlasid keeled, mille kõnelejaskond on aja jooksul taandunud vaid väikesteks kogukondadeks. Vaiksed maailmad, kus tasased hääled jutustavad lugusid vähemuskeeltest. Käesolevas osas rändame Kesk-Euroopasse, Odra ja Neisse jõgede kallastele.
Vahel sünnivad vähemuskeeled geograafilisest isolatsioonist, näiteks nagu liivi ja saami keel. Teinekord on põhjuseks sotsiaalne isolatsioon, nagu valahhide puhul pastoraalne eluviisi. Vähemuskeeled võivad sündida juhuslike sündmuste ahelas, ent vahel on nad märgid möödunud ajalookäigust. Justkui killustunud peeglid, mille abil pöörata pilk läinud aegadele.
Käesolevas artiklis läheneme vähemuskeeltele ehk veidi teistsuguse stiili läbi kui varem. Nimelt vaatame me täna ühe asemel kahte keelekogukonda Kesk-Euroopas: täpsemalt Lausitzi piirkonna sorbide ja Sileesia wilamowice keelt. Selleks pöördume mõlemale poole Odra jõe kallast, mis ajalooliselt tähistas piirjoont germaani ja slaavi rahvaste vahel. Tänapäeval elavad jõekallastel sakslased, poolakad ja tšehhid. Regiooni lähemalt vaadates paljastub ajaloo kihtide komplekssus ning hägustub pealtnäha selge piirjoon. Sorbi keel on justkui slaavikeelne saar keset saksa keeleruumi ja wilamowice keel germaanikeelne saar keset slaavi maailma. Vaatame esmalt neid keeli eraldiseisvatena.
Ühe teise jõe, Spree kaldal asub Bautzeni linn. Võluv vanalinn maalilise kindluse ja ajaloolise keskusega vaatab üle Ida-Saksimaa oru. Kõndides mööda looklevaid tänavaid tundub Bautzen esmalt kui iga teine saksa linn, kuid ometi võib siin märgata midagi eriskummalist. Kõik tänavasildid on kahekeelsed. Neilt võib lugeda küll saksakeelseid nimesid, kuid saksa keelt on saatmas ka slaavi juurtega keel – sorbi keel. Linna nime kirjutatakse tänavapildis pea kõikjal ajaloolises vormis: Budyšin. Sorbi keel – või täpsemalt, keeled (eristatakse ülemsorbi keelt Saksimaal ja peaaegu väljasurnud alamsorbi keelt Brandenburgis) – on osa slaavi keelte lääne harust kood poola, tšehhi ja slovakkia keeltega. Teistest erinevalt on aga sorbi keeltes säilinud näiteks teatud arhaismid, nagu nimisõnade, asesõnade, omadussõnade ja tegusõnade kaksikvorm. Kaksikvormi oleme varasemalt kohanud saami keeltes ja täpsemalt võib sellest lugeda seeria varasemast artiklist. Lihtsamini öeldes tähendab see aga, et nimisõnal on kolm eri vormi: ainsus, kaksikvorm ja mitmus. Näiteks on üks käsi ruka, kaks kätt ruce ja kolm või enam kätt ruki.
Ajalooliselt on sorbid olnud tuntud eri nimedega. Neid on kutsutud näiteks vendideks, mida kasutavad peamiselt sakslased tähistamaks slaavi rahvaid üldisemalt. On võimalik, et ka eestikeelne sõna vene tuleb sõnast wend. Sorbide keelt on seega ajaloos kutsutud ka vendi keeleks või ka luužitsi keeleks. Kuni 16. sajandini räägiti keelt suures osas Lausitzi piirkonnas, mis on välja venitatud Elbe jõest kuni Neisse jõe piirkonnani. Püha Rooma Impeeriumi komplekses (ja kohati kaootilises) poliitikas nautis keel teatud kultuurilist autonoomiat. Suurema osa ajaloost kuulus piirkond Tšehhi krooni maade hulka, kuid 1635. aastal sai Lausitz osaks Saksimaast. Sellega sai alguse piirkonna saksastumine. Pärast 17. sajandi katkupandeemiat, mis laastas kogu rahvastikku, vähenes kõnelejate arv järgmise kolme sajandi jooksul veelgi, jäädes ellu vaid üksikutes piirkondades Spree jõe kallastel. Sorbide assimileerumise haripunkt toimus Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi ajal, kui slaavi rahvaid Saksamaal taga kiusati. Täna ollakse ääretult erinevatel arvamustel kõnelejate arvu suhtes. Kõige optimistlikumad allikad pakuvad, et kõnelejaskond koosneb ligi 30 000 inimesest, kuigi see number on seotud pigem kultuurilise identiteediga kui keeleoskusega. Teiste allikate kohaselt kõneleb täna ülemsorbi keelt ligi 10 000 inimest ning alamsorbi keelt räägib emakeelena vaid üks inimene. Käputäis inimesi kõneleb keelt teise keelena.
Bitwu bijachu,
horcu, železnu,
něhdy serbscy wótcojo,
wójnske spěwy spěwajo.
Štó nam pójda waše spěwy?
Tulised lahingud,
Sepistatud rauast sõjad,
Meie esivanemad laulsid uhkelt.
Sõjalaulude sõnad kõlasid valjult.
Kes nüüd meile nende lood räägib?
Handrij Zejler'i luuletus "Rjana Łužica"
Aga jätame Bautzeni linna korraks endast maha. Lahkume Lausitzi piirkonnast ja reisime mõned sajad kilomeetrid itta, mööda Odra jõge, kuni jõuame Sileesia regiooni kõige kagupoolsemasse regiooni. Täpsemalt väikesesse linna ligi 3000 elanikuga: Wilamowicesse. Pealtnäha tagasihoidlik linn kiriku ja turuplatsiga ei eristu teistest Lõuna-Poola linnadest. Ometi on linnal unikaalne eripära. Wilamowicel on oma keel, mida räägitakse linnas ja ... mitte kuskil mujal maailmas! Wilamowice on mikrokeel, mille juured paiknevad vaid ühe linna raames ning jõuavad tagasi 12. sajandisse. Germaani keel, kuigi tugeva poola keele mõjuga, on kõige lähedasemalt seotud germaani dialekt keeltele Saksimaal ja Brandenburgis. Siiski on keele isolatsioon katkestanud järjepidevuse ülejäänud saksa keele dialektidega ja wilamowice keel ei ole vastastikuselt arusaadav standardse saksa keelega. Üllatavalt ei pea keele kõnelejad end ka sakslasteks, hoolimata sellest, et teised Ida-Euroopas asunud germaani kogukonnad (Doonau kallastel, Karpaatide mägedes, Läänemere kallastel, jne..) hoidsid endas alati tugevat saksa kuuluvustunnet. Kaugus teistest saksa kogukondadest ja kakskeelsus poola keelega on Wilamowice elanikke päästnud sunnitud ümberasumisest pärast sõda ja erinevalt teistest saksa keelt kõnelevatest rahvastest Poola territooriumil.
Siiski on wilamowice keele kõnelejate arv alates 19. sajandi teisest poolest pidevalt vähenenud. 1880ndatel aastatel rääkis ligi 92% linna elanikest wilamowice keelt, ent arv vähenedes järjepidevalt kuni 20. sajandi esimese pooleni. Pärast sõda keelustasid kohalikud kommunistlikud võimud keele kasutamise ja isegi pärast keelu tühistamist ei kandunud keel enam järgmise põlveni. Teisest Maailmasõjast tekkinud šokk ja saksa rahvaste ümberasustamine Poola territooriumilt päädisid olukorraga, kus kõnelejaskond lõpetas keele õpetamise oma lastele. Täna räägib vähem kui 20 inimest keelt emakeelena, peaasjalikult on nad kõik vanema põlvkonna esindajad.
Śtyły naocht, haligy naocht
ołys śłyft, ałan wacht,
dos gytraojty huch haligy piöer
a siejn büwła myt gylokta łöda,
śłyft yr hymułs rü, śłyft
śłyft yr hymułs rü, śłyft.
Püha öö, õnnistud öö!
Kõik on maas rahu sees.
Joosep valvab ja Marial sääl
hingab lapsuke põlvede pääl.
Maga, patuste rõõm!
Maga, patuste rõõm!
Tõlge Joseph Mohr'i laulusõnadele "Püha öö"
Sorbi keeled ja wilamowice keel on anomaaliad. Tavaliselt loovad sugulaskeeled omavahel geograafilise pidevjoone. Riigid, mis kõnelevad samasse perekonda kuuluvaid keeli, jagavad üldjuhul omavahel ka piiri ja harva leiame me geograafilise lõhe suguluskeelte vahel. Sorbide ja wilamowice keelte isolatsiooni paremaks mõistmiseks peame vaatama Kesk-Euroopa ajalugu. Peame unustama kõik, mida tunneme tänapäeval rahvuspiiridena, kuna piirid võivad meid ninapidi vedada. Enne kui oli Saksamaa ja ametlik saksa keele ning enne kui oli Poola ja ametlik poola keel, elasid Odra-Neisse joonel mitmekesiste taustade ja keeltega rahvad. Põhja-Euroopa tasandik, kus nii Saksamaa kui Poola paiknevad, on tasane maa ilma looduse poolt kujundatud piirideta. Germaani ja slaavi rahvad on siin paiknenud alates rooma ajast, mõlemal pool Odra jõge. Slaavi rahvaste paiknemisest Ida-Saksamaal annavad märki mitmed slaavi toponüümid. Lübeck, sadamalinna saksa Läänemere rannikul, loodi slaavi hõimude poolt. Linna nimi pärineb sõnast liubice, mis tähistab armast. Saksamaal on Leipzigi linn saanud oma nime sõnast lipsk, mis tuleneb omakord sõnast lipa, tähistamaks pärnapuud. Slaavi rahvastik Ida-Saksamaal on aja jooksul järkjärgult assimileerunud ja on sajandite jooksul vahetunud saksa rahvastiku vastu. Sorbid on viimane märk varasemalt palju suuremast grupist.
Samal ajal on tänapäeva Poola territooriumid olnud ajaloo jooksul mitmel korral koloniseeritud sakslaste poolt, eriti Pommeri regioon, Läänemere rannik ja Sileesia. Enne 1945. aastat olid alad peamiselt koduks saksa rahvastele, kes paiknesid regioonis juba sajandeid. Pärast Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi okupatsiooni Poolas alustasid kommunistlikud võimud Saksa elanikkonna väljasaatmist ning Potsdami konverentsi järgselt võeti üle saksa territooriumid Odra jõest idas. Sileesia sakslased asusid ümber Saksamaale, ainsa erandina Wilamowice linna elanikud. Lähim sugulaskeel asus varasemalt Bielsko-Bialas, luues silla Wilamowice ja teiste Sileesia saksa dialektide vahel, aga tänaseks on Wilamowice kaotanud pide teiste saksa dialektidega, asudes lähimast saksa piirist sadu kilomeetreid eemal.
Lõpuks jäi kahe riigi piir Odra-Neisse liinile pidama. Sorbid jäid Saksamaale ja Wilamowice Poola. Keeltekogukondade kohalolu riikides on justkui peegel minevikku, tuletamaks meelde ajaloo kulgu. Nad jutustavad meile möödunud aegadest ja kannavad endas mälestust maailmast, mis ei seisa kunagi paigal. Ent mitte ainult. Lisaks õpetavad nad meile, et maailm ei ole jagatud selgete piiridega. Mõlemad keeled jutustavad hoopis piiride ebamäärasusest. Nad näitavad meile, kuidas individuaalsed lood – lood linna suurusest rahvusest – on võimalikud.
_________________
Nicolas Rousseau on Eestis elav ja töötav prantsuse ja bretooni päritolu keeleuurija.
Artikkel "Līvõd rānda - Liivi rannik" on esimene osa kolkaplika.newsletteri jaoks valminud seeriast "Tasased hääled", mis tutvustab erinevaid vähemuskeeli Euroopas. Seeria on kirjutatud inglise keeles, originaal tiitel on "Quiet Voices".
"Tasased hääled" seeria:
Inglise keelest tõlkinud ja toimetanud MTÜ Kolkaplika.
kolkaplika.newsletter, mai 2022