Kolkaplika
Balkanimaad - Valahhid
Nicolas Rousseau seeria "Tasased hääled" neljas osa.
Lugude seeria “Tasased hääled” kutsub lugejat avastama kohti üle Euroopa, kus kord kõlasid keeled, mille kõnelejaskond on aja jooksul taandunud vaid väikesteks kogukondadeks. Vaiksed maailmad, kus tasased hääled jutustavad lugusid vähemuskeeltest. Seeria neljandas osas rändame Balkanimaadesse.
Balkanimaad. Kindlate piirjoonteta poolsaar Kagu-Euroopas on kultuurilise mitmekesisuse sünonüümiks. Ala, mida läänest piiravad Aadria ja Joonia meri, idast Egeuse ja Must meri ja põhjast Karpaadid Doonau jõega, on koduks rahvaste sasipuntrale, kes kõnelevad eri keeli, kuuluvad eri religioonidesse ja kel kõigil omapärased pärimuslood. Liikudes mööda maastiku ühelt mäelt teisele, võib kuulda rohkelt keeli: slaavi (bulgaaria, serbohorvaadi, jt), romaani (rumeenia, aromaania, ladiini, jt), albaania, kreeka, türgi, romi, kui nimetada vaid mõned . Keelerohkel alal rännates peatume täna põgusalt ühe pisikese rahva juures, kes rändrahvana on laiali pillutatud mitmete riikide piiridesse. Täna peatume me valahhide juures.
Üheaegselt nii riikidevahelisede kui ka transhumantsed (ehk karja järgi liikuvad), elavad valahhid Doonau jõest lõunas, eriti Põhja-Makedoonias, Kreekas ja Albaanias. Traditsiooniliselt olid nad rändrahvas, kes elatus peamiselt lammaste karjatamisest kaugetes mägiregioonides. Valahhid kõnelevad valahhi ehk aromaani keelt, mis on lähedaselt suguluses rumeenia keelega, aga ka megleno-rumeenia keelega, mis levib vaid mõnes üksikus külas Alompia regioonis, Kreeka ja Põhja-Makedoonia aladel.
Mitmed riigid on aromaania keelele andnud vähemuskeele tunnustuse ja valahhidel on ametlikult vähemusrahvuse staatus nii näiteks Kreekas kui Põhja-Makedoonias. Ometi on minus segadust tekitanud justnimelt valahhide enda arusaam oma keelest. Tundub justkui puuduks neil huvi — või seisavad nad isegi vastu — initsatiividele, mille eesmärk on vähemuskultuuri toetada ja keelt elul hoida. Abi pole tarvis! Säärane suhtumine on eriti levinud Kreeka valahhide seas, kes tihtilugu identifitseerivad end pigem hoopis etnilise kreeklasena. Siin mängivad rolli mitmed eri mõjud, alustades kreeka keele ajaloolisest lingua franca staatusest, kreeka kiriku tugevast rollist neil aladel kuni üleüldisemalt kreeka kultuuri põhjuvõimsa positsioonini regioonis. Kreeka kultuuriga on valahhid end seostanud juba sajandeid. Tihtilugu on nad ka ise hardad kreeka kultuuri edendama. Esimene aromaani keelne tekst, mis avalikustamise hetkel kasutas kreeka tähestikkuki, kutsub näiteks lugejaid üles kreeka kultuuri levitama. Suhtumine erineb tähelepanuväärselt teistest vähemuskeelte kõneleja-rahvastest, keda käesolevas seerias oleme külastanud. Nagu ebakõlaline akord vähemuskeelte tasastes häältes: hääl, mis tahab kangekaelselt teisele poole suududa.
Säärane "hälve" näitab meile, et tihti on keelte dünaamika keerulisem kui binaarne vastasseis vähemus- ja dominantkeele vahel. Valahhid õpetavad meile hoopis olulise õppetunni identiteetide põimumisest Balkanimaades. Harva on inimesed siin poolsaarel lihtsalt "üks asi". Üks ja sama inimene võib olla vastuoluta korraga nii slaav kui moslem, rääkida kreeka või bulgaaria keeles ja samal ajal pidades end hoopis makedoonlaseks. Või rääkida aromaania keelt ja olla kreeklane. Identiteedid on Balkanimaades kihistunud ja neid vahetatakse pidevalt. Samuti pole suhtumised ajas muutumatud, nagu võib välja lugeda 1888. aasta luuletusest:
Di sum plocili di murmintsã
Grescu a noshci bunj pãrintsã:
„Blãstem mãri s'aibã ãn casã
Cai di limba lui s'alasã
Hauakivide alt
head vanemad nutavad:
„Neame teid, kui oma kodus,
jättis keegi oma keele“.
Constantin Belimace "Dimãndarea pãrinteascã" ("Esivanemate tahe")
Kui eelnevalt lugesin üles terve rea keeli, mida Balkanimaades kohata võib, siis tegelikult saab siin märgata hoopis eriskummalisemat keelefenomeni, mida kutsutakse Balkani keeleliiduks. Keeleliit iseloomustab täiuslikult keelte ja identiteetide omavahelist põimumist Balkani poolsaarel. Kui tavapäraselt jagavad keeled sarnasusi vaid teiste suguluskeeltega, mis kuuluvad samasse keeleperekonda (ja seega õigustavad keelte jaotust vastavateks perekondadeks), siis võib ka juhtuda, et kahel eri keeleperekonda kuuluvatel keeltel arendavad välja ühised tunnused. Fenomeni põhjuseks on keelte pidev ja lähedane kontakt. Näiteks jagavad keeleelemente slaavi, kreeka, romaani, albaania, indo-aaria ja indoeuroopa keelte hulka mitte kuuluv türgi keel. Sarnasused on laialt levinud ja neid võib leida nii grammatikast, lauseõpetusest, sõnavarast kui fonoloogiast.
Pea kõigis balkani keeltes on omastav ja alaleütlev (daativ) kääne omavahel liitunud: kasutatakse sama vormi, et öelda nii "minu sõbra" kui ka "minu sõbrale". Ainsad erandid on bulgaaria ja makedoonia keeled, millel käänded puuduvad. Samuti väldivad kõik balkani keeleliidu keeled pöördeliste tegusõnade kasutamist. Selle asemel, et öelda: "Ma tahan kirjutada," ütlevad nad, "Ma tahan, et ma kirjutan." Keeltes on samuti välja arenenud määrav artikkel nimisõnade lõppudes, mis üldiselt näiteks slaavi keeltes puudub. Lisaks grammatilistele sarnasustele võib leida ka terve rea sõnu, mida kasutatakse kõigis keeltes. Näiteks: õpetaja (aromaania: daskal; kreeka: δάσκαλος/daskalos; albaania: dhaskal; bulgaaria: даскал/daskal), kast (aromaania: cutii; kreeka: κουτί/kouti; albaania: kuti; bulgaaria: кутия/kutija; türgi: kutu) või laud (aromaania: measã; albaania: mësallë; bulgaaria: маса/masa; türgi: masa). Lõpetuseks on balkani keeltes ka vähelevinud häälik ehk švaa, mida kirjutatakse albaania keeles ë, bulgaaria keeles ъ, rumeenia keeles ă ja aromaania keeles ã.
Balkanimaad pööravad seega meie keelte ja identiteetide mõistmise peapeale, kuna nii keeled kui identiteedid on siin põimunud omavahel lahtiharutamatuteks sõlmedeks. Üks võib olla mitu. Selles kohtekstis on oluline mitte kuulata vaid keeli, mis meie ümber kõlavad, vaid ka kõnelejate endi lugusid, et mõista nende olemust ja hoiduda pimesi keelte ja kultuuride kaitse peale surumisest viisil, mis meie arust on õige. Valahhid, kes on olnud läbi sajandite rändava eluviisiga, keelduvad olemast paiksed ja muutumatud. Igast kohast, millest nad on teinud endale kodu, on nad lisanud enda kultuurilisse kooslusesse uusi kihte. Kahandada nende olemus vaid rahvaks, kelle keel vajab päästmist, on vastuolus kõigi teiste valahhi identiteedi kihtidega. Keel, kui tahes väljasuremisohus, ei saa eksisteerida eraldiseisvana kõneleja loost. Valahhid tuletavad meelde, et alati tuleks kuulata ka inimeste lugusid keelte, mida me ei soovi näha hääbumas, taga.
_________________
Nicolas Rousseau on Eestis elav ja töötav prantsuse ja bretooni päritolu keeleuurija.
Artikkel "Līvõd rānda - Liivi rannik" on esimene osa kolkaplika.newsletteri jaoks valminud seeriast "Tasased hääled", mis tutvustab erinevaid vähemuskeeli Euroopas. Seeria on kirjutatud inglise keeles, originaal tiitel on "Quiet Voices".
"Tasased hääled" seeria:
Inglise keelest tõlkinud ja toimetanud MTÜ Kolkaplika.
kolkaplika.newsletter, mai 2022