Ehisparandus

​

 

Riiete parandamiseks on erinevaid tehnikaid. Üheks nendest on nõelumine (ing darning). Seda saab kasutada villaste esemete puhul ja näiteks ka linasest riiete puhul. Nõelumiseks nõelutakse auk ja augu ümbrus alguses pikkupidi ja pärast ristipidi. Siin on üks soki parandamise video, kus saab tehnikat täpsemalt vaadata. 

 

Nõelumise ja parandamise puhul olen mina üldiselt valinud silmapaistva variandi ehk, et olen valinud kontrastse lõnga, et parandus jääks võimalikult nähtav. Sedasi on parandus omamoodi sõnum, mida keegi võib märgata ja sellest oma järeldused teha. Seda muidugi juhul, kui tal tol hetkel peas muidugi ruumi on sinu riiete peale mõtlemiseks. 

​

Kui riideeseme parandus juba kätte on võetud, siis mida aeg edasi on sellest järjest raskem loobuda. Oled juba riideesemega kokku kasvanud ning oled nõnda palju aega sinna panustanud, et eseme väärtus ajas ainult sinu jaoks tõuseb. Lisaks kui oled eset juba mitu aastat parandanud, võid avastada, et sellest esialgsest materjalist ei olegi enam palju järel. Üleval oleva kampsuniga, mil kaenlaalune nõelumise tehnikas parandatud, päris nii ei ole veel, aga ta on vaikselt sinnapoole teel. 

 

Sellele kampsunile sai esimesena külge õmmeldud paigad küünarnukkidele ning hiljem lisandus nõelumine. Paigad on hea valik kohtadele, mis kuluvad kiiremalt nagu küünarnukid ja põlved. Rohelised paigad on pärit ühelt vanalt sõjaväe kampsunilt, mis oli ajaga liiga suureks veninud, et kanda. Kuisjuures sõjaväe riided on väga vastupidavad ja kvaliteetsed, mistõttu on end paiga materjalina ka hästi tõestanud.

​

​

Selle kampsuni kudus kunagi minu vanavanaema, kes suri 2012. aastal. Sellest ajast alates on see kampsun olnud minu käes, olen seda peamiselt kodus külmade ilmadega kandnud. Pärast tema surma keegi viitas sellele, et võibolla surnud inimeste asju ei peaks kandma, kuna see võib sind kuidagi negatiivselt mõjutada. Siiski tundus mulle, et see positiivne mälestus siiski kaalub surma teemad üle. 

 

Kampsun on väga hästi vastu pidanud ning vajas alles nüüd esimest korda parandust. Otsustasin, et valin selle kampsuni parandamiseks tehnika, mille omandamist olin senini edasi lükanud. Šveitsi nõelumine, mida küünarnukil näha on, imiteerib kampsuni enda kude. Šveitsi nõelumisega saab põhimõtteliselt taastada kootud ese algsel kujul ning isegi mustri teise kihina sisse nõeluda. Mina originaalmustriga ei söendanud katsetada, aga väikese punase mustri katsena siiski tegin.

​

​

Need püksid jõudsid minuni juba paigatuna. Eelmine omanik oli paiga kinnitamiseks kasutanud õmblusmasinat. Kui pükstesse uuesti augud hakkasid tekkima, siis kinnitasin uue paiga sashiko tehnika abil. Sashiko tehnika jaoks on vajalik paik kinnitada augu alla ning pealt poolt pistetega läbi nõeluda. Oluline on, et pisted oleks riideesemega kontrastsed, et jääks ikkagi nähtav. Kõige rohkem kasutatakse seda teksade parandamisel ning populaarne on kasutada valget niiti, mis sinistelt teksadel hästi välja paistab. Kuna need püksid olid rohelised, siis kasutasin punast niiti (rohelise vastandvärvi). Nendel pükstel on pisted lihtsas reas, samas on võimalik teha sashiko tehnikas keerulisemaid mustreid, mis kujutavaid näiteks lilli, lained, erinevaid abstraktseid kujundeid või midagi muud. Sel juhul on juba kasulik endale ette joonistada jooned/ täpid, et nõelutud mustriread tuleksid võimalikult sirged nagu siit videost näed.

​

​

Üks võimalus enda parandustöö teostada on kasutada õmblusmasinat. Paljude asjade puhul langeb see variant ära, kuna asi ei mahu õmblusmasina alla ning isegi asjade puhul, mis mahuvad võib töö tükk aega sättimist võtta, et masina alt ära ei nihkuks.. Eriti hea on õmblusmasinga töötada näiteks eest lahtikäivate triiksärkide puhul, kuna saab üsna vabalt risti-rästi õmblusi teha.

 

Nende teksade puhul algselt proovisin teha sashiko meetodil paiga, aga lõpuks ei jäänud tulemusega rahule ning kinnitasin paiga hoopis õmblusmasinaga. Lisaks olid teksad rebenenud vertikaalselt ning sashiko ei paistnud olevat piisavalt tugev, aga õmblusmasinaga sai oluliselt vastupidavama tulemuse. Kuna paik jäi üsna tagasihoidlik, siis lisasin täiendusena veel punase niidiga siksak ringi, et parandusele veidi tähelepanu tuua.

​

​

Üks võimalus riiete eluea pikendamiseks on vales suuruses riiete ümbertegemine. Mõnikord on muidu sobiv riideese liiga suur/ liiga väike ning lihtne muudatus võiks temast teha kandmiskõlbliku eseme. Olen pikka aega ise pigem ümbertegemist peljanud, kuna minu õmblusoskused on pigem algelised ning mulle tundus, et lihtne on midagi nässu keerata. Ilmselt see natuke sõltub standarditest, mis sul enda asjade suhtes on. Praeguseks on minu jaoks täiesti ok kui riideese on amatöörlikult ümber tehtud ja isetegemisest on saanud omaette väärtus. 

 

Siin on näha üks madruse särk, mis oli liiga suur ning vajas väiksemaks tegemist. Lähenesin siin üsna esimesest mõttest, mis mul tuli, et lõikan särgi keskelt tüki ära ja õmblen uuesti kinni. Lisaks lõikasin ka alt natuke lühemaks. Olin algul ise skeptiline, kas see saab toimida, aga tuli välja, et saab ja on täiesti kantav. Amatöörlikuses peitub oma võlu kui oskad selle välja kanda.

​

​

Viimasel ajal olen eelistanud õmblusmasinaga parandamist. Peamiselt ilmselt seetõttu, et mulle meeldib näha, kuidas masin oma tööd teeb. Ma ei ole kunagi suuremat sorti õmbleja olnud, paar asja olen elu jooksul endale õmmelnud, mind enim köidab see masin, mis nagu võluväel tükid kokku suudab ühendada. Õmblusmasinaga parandamise puhul pole suuremaid teadmisi vaja, aga pedaalile saab vajutada ja niit jookseb. Masinad üleüldiselt ehk tekitavad sellise jõustatud tunde (vähemalt mul), et oleks nagu millegi väga keerulisega hakkama saanud ja võiks uhkust enda üle tunda. Akutrelli, elektrilist saagi vms kasutades tekib sarnane tunne, isegi kui projektiks on lobutik tool või riiuli seina kinnitamine. 

 

Siin pildil on näha mu viimane teksapüksi parandus, kus lasin kollasel niidil masina all üsna vabalt joosta. Need teksad said oma kolmandad parandused ja on üsna päevi näinud juba. Samas mugavaks kantud asjast on ikka raske loobuda, Kes teab, äkki ei leia nõnda mugavat asja enam niipea. Kui avalikult ese enam kanda ei kõlba, siis võib riideeseme näiteks töö- või koduriietuseks muuta. 

​

​

Riided lähevad katki erinevatel põhjustel. Üheks kindlasti ongi kulumine, mis tekib tihedast kandmisest. Ese võib ka katki minna õnnetuse tagajärjel, näiteks kukud rattaga, jääd kuhugi kinni jms. Lisaks võivad riietele erinevatel põhjustel plekid tekkida, näiteks ajad värvi peale või mõni söögiplekk ei tulegi välja. Ehk, mida öelda tahan on see, et alati ei ole hoolas olemisest kasu, kuna ootamatusi on omajagu.

Siin on üks lapse müts, mille sain mõnda aega enne seda kui laps seda valmis kandma oli. Seega jäi müts mõneks ajaks kasti seisma. Kui mütsi välja võtsin olid koid seda mõnest kohast juba süüa jõudnud ning parandasin väikesed augud ära. Koid on minus mitmel korral tekitanud dilemma, kas parandamist üldse on mõtet ette võtta kuna kahjustused on nõnda laiaulatuslikud, et ajakulu parandamisele paistab üüratu. Samas mustrid, mis koid on tekitanud on huvitavad ning nende parandamine on juba omaette kunstiprojekt.

​

​

Viimaseks üks jope, mis on  10-11 aastat vana ja praeguse omaniku käes olnud viimased 7 aastat. Jope ilusti täidab enda funktsiooni olles nii tuule kui ka vihma kindel, aga mõnedesse kohtadesse on tekkinud kulumise kohti, mis näevad veidi inetud välja. Tegelikult võib ju kulunud kohad ka niimoodi jätta, see on ilmselt maitse küsimus. Selle riideeseme puhul lahendasin kulukohad siiski õmblusmasinaga. Üks variant oleks pistetega luua midagi kujutavat nt mäed, pilved vms. Mulle meeldis abstraktne variant rohkem ning pisteid tegin üsna suvaliselt. Kujutan ette, et aja jooksul tekib sinna pisteid juurde. 

 

Loodan, et leidsid rubriigist inspiratsiooni ka mõnda parandus- või ilustustööd ette võtta. Ja kui veel ei jõudnud, siis ehk suvel jõuab!

​

​

Autor: Helena Keskküla

​

Päevikpessimism ilmus regulaarselt kolkaplika.newsletteri teise hoo vältel.